Allan Sims: mis on metsa juurdekasv ja kuidas keskkonnaagentuur seda mõõdab (Postimees)

Vastan viimasel ajal meedias tormi tõstnud metsa juurdekasvu ja selle hindamise ümber toimuvale ning selgitan, mis on juurdekasv ja mille poolest on muutunud selle hindamine, kirjutab Keskkonnaagentuuri metsaspetsialist Allan Sims.

Eestile ja meie inimestele nii olulise loodusvara nagu mets ümber toimuvaid muudatusi saadavad õigustatult küsimused «kas uus lähenemine annab ikka õigema tulemuse?» ning «miks seda siis varem kasutusele pole võetud?».

Enne kui asun aga hindamismetoodika juurde, toon selgust mõistesse metsa juurdekasv, mida pahatihti kasutavad isegi metsateadlased valesti. Ühes asjas võib olla enam-vähem kindel, et kui kasutatakse mõistet «juurdekasv» ilma täpsustamata, siis selle all mõistetakse ikkagi mahu ehk tagavara juurdekasvu.

Puutagavara suureneb koos diameetri ja kõrgusega ehk siis täpsemalt nimetades on need tagavara juurdekasv, diameetri juurdekasv ja kõrguse juurdekasv. Mõistete puhul aetakse segamini ka «juurdekasv» ja «kogukasv». Nende terminite selgitamiseks toome näited ühe puistu tasemel.

Kui see üks puistu hakkab kasvama, siis igal aastal kasvavad puud suuremaks ning seda juurde tekkinud mahtu nimetatakse aastaseks juurdekasvuks (nimetatud ka jooksvaks juurdekasvuks, aastane kogujuurdekasv, aastane täisjuurdekasv). Kui arvestada kasvu alates puistu tekkimisest, siis moodustub kogukasv. Aastase tagavara muut näitab, kui palju ühe aasta jooksul on kasvava metsa tagavara muutunud – aastasest juurdekasvust lahutatakse surnud puidu maht.

Mõistete segadust ka teadlaste hulgas näitab artiklis «Keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet» (PM 14. detsembril 2016) toodud joonis, mis väidetavalt selgitab juurdekasvu. Nende joonisel on näidatud, et kogujuurdekasvu üheks komponendiks on looduslik väljalangevus ehk suremine. Selle vastu aga räägib loogika, kui see liigitada juurdekasvu alla, siis tähendaks, et ka surnud puud kasvavad suuremaks. Kogukasvu alla liigitades sobib suremine õigemini, kuna suremise hetkeni oli kogu puu elus ning nüüd on kogu puu (ehk kõikide aastate summa) surnud, mitte ainult viimase aasta kasv.

Sama on raietega: mitte ainult viimase aasta kasvu ei raiuta, vaid ikka kogu puu ehk siis kõikide aastate summaarset kasvu. Seetõttu ka antud artikli joonis selgitab tegelikult kogukasvu, mitte kogujuurdekasvu. Nende kahe mõiste segiajamine aga tekitab vigu arvutusmetoodikas: näiteks, kui meil on kaks puud kõrvuti, mõlemad on mahuga 1 tihumeetrit, ning üks kasvab aastas juurde (+)0,1 tihumeetrit ning teine sureb (-1 tm), kas siis on aastane juurdekasv  -0,9 tm või 0,1 tm?

Juurdekasvu arvutamisel on samuti oluline küsimus, millist numbrit ikkagi välja anda? Kuigi puud kasvavad igal aastal, siis neid ka sureb igal aastal. Meediaväljaannetes on esitatud väidet, et juurdekasvu hulka ei tuleks arvutada neid puid, mis surevad. Samas moodustab surnud puude raie kogu raiemahust ca 7 protsenti ning seda osa kajastatakse ka raiestatistikas. Kui surnud puid kajastada ainult raiestatistikas, aga mitte juurdekasvus, siis selle kohaselt on võimalik ühest puistust välja raiuda 7 protsenti rohkem, (elusad+surnud puud) kui sinna kasvab (ainult elusad puud).

Statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel on võimalik juurdekasvu hinnang anda kordusmõõtmiste tulemusena, mida tehakse iga viie aasta järel. Juurdekasvu puhul arvestatakse vaid neid puid, mis on mõlemal mõõtmiskorral elusad. SMI andmed näitavad, et umbes 4 protsenti puudest on surnud selle viieaastase perioodi jooksul ning nende kasvu ei ole juurdekasvu hulka arvestatud.

Kuna terminitega on segadusi, siis n-ö lahti kirjutatuna on täpsem isegi öelda, et sel aastal välja antud SMI andmete alusel ühe aasta summaarne juurdekasvu hinnang (15,8 miljonit tihumeetrit) on nende kasvavate puude aastane juurdekasv, mis järgmise viie aasta jooksul elus püsivad, sh ei ole arvestatud neid puid, mis järgneva viie aasta jooksul alles hakkavad kasvama.

Nüüd aga vastus küsimusele, miks pole praegust metoodikat varem rakendatud? Ajas toimuvaid muutusi ei ole võimalik hinnata metsa ühekordse mõõtmise tulemusena: näiteks, täna metsa minnes ja seal surnud puid nähes ei tea me täpselt, millal need surid. Seetõttu on proovitükil toimunud muutusi (sh juurdekasvu) võimalik hinnata vaid selle korduva mõõtmisega.

SMI esimesel perioodil (aastatel 1999-2003) tehti proovitükkide esmast mõõtmist, mistõttu nende andmete alusel ei olnud võimalik juurdekasvu hinnangut anda. Nii kasutatigi tollal meile teadaolevalt parimat meetodit – metsa korraldamise juhendis kirjeldatud juurdekasvu mudelit.

SMI proovitükkidest pooled on ajutised ehk teisisõnu mõõdetakse neid vaid üks kord (ning ei tekigi kordusmõõtmisandmeid). Seepärast ei tekkinud ka teise mõõtmisperioodi (2004 –2008) järel piisavalt kordusmõõdetud puid, et anda nende alusel piisavalt usaldusväärset juurdekasvu hinnangut, mistõttu jätkati seni kasutatud meetodiga. Alles kolmanda mõõtmisperioodi (2009 – 2013) järel tekkis üldse niipalju kordusmõõdetavaid puid, et jõuda usaldusväärsete tulemusteni. Peagi lõppeval aastal analüüsisime tulemusi nii kaugele, et saime välja anda juba puude mõõtmisandmete alusel juurdekasvu hinnangu.

Kas uus metoodika annab õigemaid tulemusi? Varasem metoodika oli küll 1999. aastal parim, mis meil võtta oli, aga sellel metoodikal oli hulk puudusi. Juurdekasvu mudel, millega arvutatakse, ei olnud koostatud täielikult Eestis mõõdetud metsade andmetel, vaid on kombineeritud eri maade (sh Eesti) kasvukäigutabelitest. Juurdekasvu mudeli sisendiks kasutatavad täius (kasvuruumi kasutamise ulatus) ja boniteet (kasvukoha headus) on samuti arvutatud mudelite alusel, aga ka need mudelid ei ole koostatud täielikult Eestis mõõdetud metsade andmetel.

Seega, ükski mudelitest, millega hinnati Eesti metsade juurdekasvu, ei ole välja töötatud ainult Eesti metsade andmetel. Iga mudeliga on võimalik midagi arvutada, aga seda, kui palju see Eesti tingimustes üldse paika peab, ei olnud varem kontrollitud. Esmakordselt on analüüsis kasutatud vaid Eesti andmeid ning seeläbi selgunud, et eelmine mudel hindas juurdekasvu ca 20 protsenti väiksemaks, kui see tegelikult on.

On oluline rõhutada, et arvamus, justkui metsa juurdekasv ja raiemaht oleks teineteisest otseses sõltuvuses, on ekslik. Raie planeerimine ei ole juurdekasvuga seotud, vaid on ikka puupõhine. See tähendab, et raiekriteeriumiteks on puude liigid, nende vanused jms, mitte aga juurdekasv. Seega pole alust ka hirmuks, justkui hakkaksime nüüdsest oluliselt rohkem metsa raiuma ja toimuks üleüldine metsa vaesumine.

Metsateadlane Allan Sims  tegeleb käesolevast aastast keskkonnaagentuuris statistilise metsainventuuri (SMI) metoodika arendamise ja andmete analüüsimisega. Autor on varem töötanud Eesti Maaülikoolis, doktorikraad alates 2009. Autori teaduse põhisuundadeks on olnud metsa struktuuri ja kasvukäigu modelleerimine. Sellel aastal on Allan Sims koos töörühmaga vaadanud üle kogu metoodika ning teinud sellesse ka mõned olulised muudatused. Üheks olulisemaks oli metsade juurdekasvu arvutamise metoodika. 

Allikas: Postimees

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid