Kohilas juba tegutseb läinud aasta lõpus olulise laienduse saanud lätlaste vineerikontserni tütarfirma Kohila Vineer. Heiki Hepner ütleb, et niisugune investeering on väga teretulnud, sest parandab makromajanduslikult riigi konkurentsivõimet (tõsta SKTd ja parandada netoekspordi saldot) ning mikromajanduslikult (metsaomaniku tasemel) aitab sisemaiselt stabiliseerida paberipuidu hinda ja ilmset ka keskmist hinda tõsta.

“Kui võrdleme Soome ja Eesti paberipuidu keskmisi hindu, siis Soomes on need Eesti omadega võrreldes stabiilsemad,” märgib Hepner.

Paberipuu hind kerkiks

Ta nendib, et eksporti läheb praegu valdav osa paberipuidust, seega loodav ettevõte hakkab konkureerima just sellele paberipuidule. Lisaks tuleb paberipuitu ka importida. Impordi sihtriigid oleksid Hepneri sõnul meie lähinaabrid – Läti, Leedu, Venemaa, Valgevene. Impordi maht kujuneb sõltuvalt turumajanduse tingimustest.

Kindlasti elavdaks sellise tehase rajamine Lõuna-Eestisse või Ida-Virumaale tööjõuturgu, ja ma usun, et enamik omavalitsusi unistab sellisest investeeringust.

Samas möönab ta, et Venemaalt puidu saamine on siiski teatud riskiga.

“Arvan, et tehase rajamisel saab oluliseks raudtee lähedus. Ja kui sadam on ka seal lähedal, siis on see lisaboonus, sest arvestada tuleb nii toorme- kui toodanguveoga,” selgitab Hepner. “Ei usu, et selline tehas tehakse keset metsi. Kasari jõe vesikond tundub mulle ka üsna küsitav, ja mitte ainult looduskaitse seisukohalt, vaid just infrastruktuuri ja elanike arvu seisukohalt.”

Vineeritehaselt tooraine

Nii suure ettevõtte rajamine väljub Heiki Hepneri hinnangul ühe valla tööjõuvõimalustest, kui just suurlinnaga tegu ei ole. Seega tuleb vaadata märksa suuremat piirkonda.

Kohila Vineeril jääb spooni treimisel puusüdamik üle, seda saaks kasutada tselluloositootmiseks. Samas ei ole see maht nii suur, et sellepärast hakkaks keegi just Kohilasse tselluloositehast ehitama.

Spoonisüdamikest tehtud hakkpuit oleks lihtsalt üks täiendav ressursiallikas, mida kannataks ka Kohilast pisut kaugemale vedada. Sellise mahuga projekt eeldab keskkonnamõju hindamist, detailplaneeringut, piirkonna elanike kaasamist. Sõnaga protsesse, mis võtavad mitte ainult aasta, vaid tõenäoliselt kaks või kolm aastat.

“Usun, et elanike põhiline hirm on tselluloositootmisega kaasnev hais,” märgib vallavanem. “Aga kaasaegsete kinniste süsteemide juures on haisust võimalik lahti saada. Nii on arendajad ju ka kinnitanud.”

Allikas: Maaleht