Ecobirch valitseb Euroopa kasepuiduturgu

Pärnus Ehitajate tee ääres kasest liimkilpi tootva Ecobirch ASi jaoks olid 2011. ja 2012. aasta senise tegevusloo parimad.
Tõsi, läinud aasta teine pool tõi tänavu kümne aasta juubelit pidavale firmale mõningaid tagasilööke – pani otsima uusi turge ja muutma sortimenti –, aga pidevad muutused ongi selles äris normaalsed, kinnitab Ecobirchi tegevjuht Gert Rahnel.

Kannapööretest hoolimata on ettevõte jätkuvalt Euroopa suurim kasest liimkilbi tootja ja ühe suurema kasesaeveski omanik.

“Võib-olla oleme omalaadsete ettevõtete seas isegi üks maailma suurimaid, kuid seda ma ei hakka kindlalt väitma, kuna Hiina ja Vietnami tehaste kohta palju ei tea. Ent Euroopas oleme sellise kasetöötlejana, kes kaske nii kilbi- kui saematerjalina välja müüb, kindlasti suurimad,” nendib Rahnel.

Liidriks olemisel on oma head ja vead. Nimelt ei tähenda suurus tingimata metsikuid puidukoguseid. Kaske tarvitatakse mööblitööstuses nii vähe, et üks autokoorem liimkilpi tähendab kopsakat kogust.

Näiteks Saksamaa ehituskaubamajades on kase liimkilbi müük kohalikus kontekstis üliväike – vaid viis protsenti konkureeriva pöögist liimkilbi käibest –, ent Ecobirchi kilbimüügi käibest moodustab Saksa turg olulise osa. Viimati oli firma Saksamaaga seotud eksportkäive miljon eurot aastas, koguseliselt tähendab see aga kõigest kolme-nelja koormatäit kilpi kuus.

Seega on kasekilbi osakaal liimkilbiturul marginaalne ja olgugi et Ecobirchi tootmisvõimsus lubab toota tuhat tihumeetrit liimkilpi kuus, pole sellele kogusele turul kerge katet leida.

Ikka Ikea

Omaaegsest metsakontsernist AS Sylvester välja kasvanud Ecobirch loodi 2003. aastal. Siis kandis ettevõte nime Lehtpuutöötlemise AS, aasta hiljem ristiti firma Ecobirchiks.

Ettevõtte varasemaid aastaid nimetab Rahnel “otsinguaastateks”, mil rühiti küll ühe, küll teise eesmärgi nimel, otsides “õiget” suunda.

“Viimased kaks aastat saime nii-öelda asjale pihta, aga nagu meie äris ikka, on juba seegi rada muutumas. Ehk siis turud ja kontseptsioon, mis meil olid, said sügisega ühele poole ja nüüd tegutseme uutel turgudel uute toodetega,” selgitab ta.

Masu jättis Ecobirchi puutumata ja tõtt-öelda suuresti just majanduslanguse foonilt edeneski töö tõusvas joones, kuna siis hakati müüma liimkilpi Rootsi mööblikontserniga Ikea seotud mööblivabrikutele.

“Ikea aitas meil languse ajal turuosa kasvatada. Neil läks väga hästi, kuna rohkem inimesi leidis tee odavama hinnaklassiga kauba juurde,” räägib Rahnel.

Paradoksaalsel kombel ei tähenda seotus maailma suurima mööblimüüjaga alati stabiilseid tellimusi. Näiteks läinud aastal olid Ikeale tootvate mööblitehaste tellimusmahud väga hüplikud. Seda põhjusel, et tootmismahtude kahanedes või ebaselgel müügiturul tootsid vajaliku liimkilbi Ecobirchi klientideks olevad tehased ise.

Kuna palgihinnad hakkasid läinud aasta alguses kiiresti tõusma, oli Ecobirchil valida, kas toota miinusega ja oodata, kuni ajad toormeturul paranevad, või siis loobuda osast senistest turgudest. Et tellimustepoolgi polnud enam nii püsiv, näis targem senisest Ikeale keskendunud strateegiast loobuda ja liikuda teist rada.

Praeguseks on kursimuutus end õigustanud, sest kuu eest kinnitati liimkilbist köögi töötasapindadega kanda USAs, millest loodetakse liimkilbile lausa põhiturgu.

Firma teiseks suureks sihtriigiks on Lõuna-Korea, aga sisuliselt võib ostjate nimistu põhjal, kus kirjas 24–27 riiki, pidada Ecobirchi turuks tervet maailma.

Tuleb siiski tunnistada, et üldjuhul peetakse kasest rohkem lugu neis piirkondades, kus seda puuliiki looduses esineb. Et inimestel ei teki võõra puuliigiga emotsionaalset sidet, on mõistetav, miks põhjamaalasele kasemööbel meeldib, itaallasele või hispaanlasele mitte eriti.

“Seega on meie jaoks konkurent pigem iga teine puuliik kui mõni teine kasetöötleja. Kui näiteks pöök Euroopas või kummipuu Aasias odavneb, ostetakse pigem seda kui kaske,” sõnab Rahnel.

Teisalt sõltub nõudlus kase järele maailmas valitsevatest trendidest ehk sellest, kas parajasti on moes hele või tume puu.

Ostab, müüb, töötleb

Ecobirch tegutseb kahel rindel: peale liimpuidutehase kuuluvad firmale Pärnu, Aravete ja Kurista saeveski.

Praegu jagub oma saeveskites toodetust nii liimkilpide valmistamiseks kui müügiks. Saematerjal läheb põhiliselt koduturule ning Hiinasse ja mujale Aasiasse.

Kasepalk tuleb Ecobirchi enamjaolt Eestist. Kui kodumaist toorainet napib, tarnitakse puitu Põhja-Lätist juurde.

Tegevjuhi väitel suudavad nad olla saematerjali ostjatele heaks puhvriks ja neid turgude heitlikkusele vaatamata suhteliselt stabiilselt varustada.

“Siin ettevõttes juba igav ei hakka – elame pidevalt muutuste lainetel,” tunnistab ta. “Näiteks praegu katame pea sajaprotsendiliselt liimkilbitehase toormevajaduse oma veskitega. Aasta eest oli see osa vaid 50 protsenti, siis tuli pool kilbi jaoks sobivat saematerjali sisse osta.”

Üldjoontes liigub metsas lõigatavast kasest vineeri-, liimkilbi- ja spoonitehastesse vaid 20–25 protsenti. Ülejäänud osa puust on liialt madala kvaliteediga ja sobib paberitööstuse tooraineks või kütteks. Seega dikteerib kase raiumist, seeläbi kasepalgi kättesaadavust ja vahel hindugi peamiselt just paberipuu hind.

Kui see kerkib, siis kasepalgi pakkumine kasvab.

“Meie toorme hind sõltub konkurentsistki,” täpsustab Rahnel. “Ecobirchi konkurentideks pole kaseliimkilbi tootjad, vaid teiste puuliikide müüjad Aasias ja USAs, kelle toormehinnad ei sõltu meil toimuvast. Seega oleme klientide jaoks see puhver, kes toorme hinnalöögid enda kanda võtab. Kord läheb meil seetõttu paremini, kord kehvemini.”

Suur kasesaeveski

Ecobirchil on Pärnus saekaatri ja liimkilbitehase peale kokku ametis 145 inimest.

Aasta eest oli neid 200. Kuna nõudlus nii kase saematerjali kui kilbi järele kahanes, koondati tehasest ja saeveskist kummastki ühe vahetuse jagu töötajaid.

“Pärast kaht väga head aastat oleme 2013. aasta osas pigem realistid kui optimistid ja proovime jõuda-jääda 2012. aasta tulemuse juurde. Pole küll päris see, mille nimel me töötame, kuid aasta algus on olnud keeruline,” avaldab Rahnel.

Ettevõttesse investeeritakse rohkem või vähem igal aastal. Näiteks läinud aastal soetati Pärnus saeveski juurde neli uut kuivatit.

Mainitud saeveskit võib pidada lausa omaette vaatamisväärsuseks: 1980ndate keskpaigas valminud Jaapani seadmetega varustatud saekaater oli omal ajal tõeline tehnoloogiline innovatsioon.

Vaatamisväärsus on ta praegugi, mil siit käib ühes vahetuses töötades kuu jooksul läbi 2500 tihumeetrit palki, mis teeb tast Euroopa ühe suurima kasesaeveski.

AS Ecobirch

* Asutamisaasta: 2003 (Lehtpuutöötlemise AS)

* 2004. aastast AS Ecobirch

* Kapital: 100 protsenti Eesti kapital, kaheksa omanikfirmat

* Ettevõttele kuuluvad Aravete, Kurista ja Pärnu saeveski ja liimkilbitehas

* Tegevjuht: Gert Rahnel

* Töötajate arv Pärnus: 145

* Toodang: saematerjal ja liimkilbitooted

* Eksport: USA, Lõuna-Korea, Euroopa

* Toodangu maht tehases: umbes tuhat tihumeetrit liimkilpi kuus

* Ecobirch ASi konsolideerimata puhaskasum (eurodes): 2011 633 000 2012 u 425 000

* Ecobirch ASi konsolideerimata müügitulu (eurodes): 2011 12,25 miljonit 2012 u 14,5 miljonit

Andmed: AS Ecobirch

Allikas: Pärnu Postimees, Anu Villmann     

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid