Eesti Maaülikooli teadlaste vastus Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni märgukirjale Eesti metsanduse olukorra kohta

Hea Teaduste Akadeemia, laiem avalikkus

Metsandusteadlased on pikalt jälginud Eesti metsanduse ümber käivaid arutelusid nii akadeemilises kui avalikus ruumis. Kinnitame teile, et metsandusteadlased ei vastandu erinevate looduskaitsjatega, vaid vastupidi, toetavad üksnes säästlikku loodusressursside kasutamist. Kuid teadlased eeldavad ka seda, et erinevad väljaütlemised ja poliitikad tuginevad teadmistel ja uurimistööl, mitte arvamustel ja kujutelmadel. Juba mõnda aega on metsandusteemadel avalikkuse ette paisatud väiteid, mis ei ole tõesed. Seetõttu ei saa seni tagasihoidlikku joont hoidnud teadlaskond enam vaikida.

Äsja kirjutas Sirbis (26.01.2018) Eesti Maaülikooli professor akadeemik Ülo Niinemets sellest, kuidas piiramatu infoleviku tingimustes on tekkinud rohkesti kõigest kõiketeadjaid, kes oma seisukohtade põhjendustes väga sageli viitavad teadusele. Ja seda mõlemat pidi: kas siis tõestuse puudumisele või justkui selle olemasolule. Akadeemik nendib, et see on suureks probleemiks teaduse usaldusväärsusele ning võib viia teadlaste usaldusväärsuse vähenemisele.

Mõned päevad enne (22.01.2018) akadeemik Niinemetsa artiklit ilmus Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni (TA LKK) märgukiri Eesti metsanduse jätkusuutmatusest, mis on justkui tõestuseks prof Niinemetsa artiklis toodule. Nimetatud märgukirjas esineb mitmeid küsitavusi, probleeme on terminoloogiaga, keerulistele metsanduslikele protsessidele on lähenetud lubamatu lihtsustamisega ning mitmed esitatud väited ei vasta tõele. Arvestamata jäeti komisjoni töös osalenud Eesti Maaülikooli metsateadlase seisukohad. On kahetsusväärne, et selline kiri on avaldatud Eesti Teaduste Akadeemia nime all.
Eesti Maaülikooli metsateadlased toetavad säästliku metsamajanduse põhimõtete järgimist, mis põhineb teaduslikult põhjendatud otsustel. Käesoleva märgukirjaga soovime juhtida tähelepanu Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni poolt avaldatud märgukirjas metsanduse olukorra kohta esinevatele sisulistele puudustele.
Toome siinkohal välja katkeid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni märgukirjast ning anname neile Eesti Maaülikooli metsateadlaste poolsed vastused.

a) Üha nooremalt raiutav majandusmets toimib üha vähem ökosüsteemina metsaseaduse § 3 (1) mõistes ja ta hakkab rohkem vastama puuistandiku tunnustele § 3 (4) mõistes.

b) Kaitsealuste ja käimasoleva menetluse käigus täiendavalt kaitse alla võetavate metsade pindala eeldab, et nende kõrval asub ökosüsteemina talitlev majandusmets. Majandusmetsa asendumine puuistandikega tähendab, et elurikkuse ja metsa ökosüsteemsete teenuste säilitamiseks on kaitstavate metsade pindala vaja veelgi suurendada.
Metsaökosüsteemi kujunemise osas ei oma tähtsust, kas kasvama hakkav puu on tekkinud looduslikult või inimese poolt istutatud, sest ka kunstlikult loodud metsakultuurides toimivad metsaökosüsteemile omased aine- ja energiaringed ning leiavad elupaika metsaliigid. Nõustume aga väljapakutud ideega, et eesmärgipõhiselt rajatud metsaistandike pindala võiks suureneda, mis aitaks leevendada puiduvarumise survet majandusmetsadele. Seejuures on Eesti metsateadlaste uuringud näidanud, et meie seni veel väikese pindalaga tõelistest puuistandikest (sh 1000 ha hübriidhaavikuid) on kujunemas väga tootlikud, ent samas arvestatava elurikkusega ökosüsteemid, kust on leitud isegi looduskaitsealuseid soontaime- ja haruldasi samblikuliike. Lisaks on eksitud juba termini „puuistandik“ kasutamisega. Puuistandikku defineerib Metsaseadus järgmiselt: „Puu- ja põõsaistandik käesoleva seaduse tähenduses on puude ja põõsaste intensiivseks kasvatamiseks rajatud kasvukoht mittemetsamaal, kus puid ja põõsaid kasvatatakse regulaarse seaduga ning majandatakse ühevanuselistena.“ Kui metsamaale rajatakse ühe puuliigi taimedest metsakultuur, kasvab sinna looduslikult alati juurde nii sama, kui ka teiste puuliikide esindajaid ning võrdlus puuistandike, või ka sageli kasutatud väljend „puupõld“, ei ole asjakohased.

c) Majandusmetsade raievanuse vähenemise tagajärjel kaob traditsioonilisel biotehnoloogial rajanev puidukasutus ja alles jääb puidu peenfraktsioonidel baseeruv puidukasutus.
Tänaseks on säästliku biomajanduse põhimõtteid järgiv puidutöötlemise tehnoloogia arenenud selles suunas, kus majandamisel kogu metsast välja toodavast metsamaterjalist suudetakse toota erinevaid väärtuslikke tooteid.
Metsanduse kontekstis jääb arusaamatuks termini „traditsiooniline biotehnoloogia“ kasutamine. Tartu Ülikooli Eetikaveebist leiame nimetatud terminile järgmise vaste: „Traditsiooniline biotehnoloogia on seotud põllumajanduse ning toidu tootmisega. Enamasti tähendab see saagi toiteväärtuse täiustamist, maitseomaduste parendamist, ilmastikukindluse tõstmist jms biotehnoloogia abil.“
Samuti jääb mõistmatuks mõiste „puidu peenfraktsioon“. Mida peetakse selle all silmas?
Muutused puidukasutuses tähendavad seda, et puidutooret kasutatakse efektiivsemalt. Ootused toodete valiku suurenemisele on ajas järjest kasvanud, mis omakorda on tehnoloogiliselt taganud arengu selles suunas, kus varasemalt paberipuiduks, kütteks või jäätmetena kasutamata jäänud väiksema läbimõõduga tüvesid väärindatakse täies ulatuses. Selle tulemusel kasutatakse vähem fossiilseid kütuseid, betooni ja naftapõhiseid tooteid. Vajadus suuremõõtmelisest metsamaterjalist tehtud toodete järele (ehituspalk ja saematerjal) ei ole mitte kuidagi drastilises languses ja seega ei vasta tõele, et meie metsakasvatus on orienteeritud peenemate puude kasvatamisele. Nii männikute kui kuusikute kasvatamisel on olnud eesmärgiks saepalgi, mitte näiteks paberipuidu väljakasvatamine. Eriti oluline on puude keskmise läbimõõdu ja kvaliteedi küsimus aga kaasikute kasvatamisel, kus vineeri- ja spoonipaku ning väikese läbimõõduga paberipuidu majanduslik väärtus turul erineb kordades.

d) Meie metsade elurikkuse hoidmiseks on vaja, et kaitsealade kõrval oleks mitmekesise vanuselise struktuuri ja erinevate elupaikadega majandusmets. Kui erinevus kaitstava metsa ja majandusmetsade vahel läheb liiga suureks ja kaob metsaalade sidusus (rohekoridorid), siis hakkab elurikkus langema.
Selles väites on vastuolu. Kuna metsi majandatakse osade kaupa, tekibki selle käigus erineva vanusega, liigilise koosseisu ja struktuuriga metsaosasid. Arusaamatuks aga jääb, millist „erinevust“ kaitstava ja majandusmetsa vahel silmas peetakse. Eesti Maaülikoolis läbi viidud NATURA 2000 elupaikade (EU Habitats Directive habitat type 9050) elurikkuse võrdlus majandusmetsades samale elupaigale vastavate elupaikadega toob esile suhteliselt kõrge elurikkuse majandusmetsades. Kaitsealuste elupaikade seisundi võrdlus toob aga esile olukorra, kus suures osas elupaikades on kaitseväärtus langenud ja tõstatab nendes kaitsealuste elupaikades kaitseväärtuste säilitamiseks looduslikkuse taastamise vajaduse.

e) 2017 seisuga oli meil rangelt kaitstavaid metsi umbes 12% metsamaast, kuid neist ligikaudu 3/4 on raiejälgedega või mõõduka keskmise vanusega metsad.
Juhime tähelepanu, et rangelt kaitstavate metsade osakaalu poolest paikneb Eesti Euroopa absoluutses tipus. Kontinendi keskmist rangerežiimilise kaitse all olevate metsade osakaalu 1,5 % arvestades on meie osakaal 12 % ülikõrge (Rangelt kaitstavate metsade osas mõeldakse siinkohal kategooriat – “no active intervention” (class MCPFE 1.1)“). Vaatamata meie väikesele territooriumile on Eesti ka rangelt kaitstavate metsade kogupindala osas koos Soome, Itaalia, Rootsi ja Ukrainaga raporti (Forest Europe 2015) kohaselt viie kõige suurema rangerežiimilise kaitse all oleva metsa pindalaga riigi hulgas Euroopas.
Jääb segaseks, mida peetakse silmas „raiejälgede“ all või milline vanus on „mõõdukas keskmine vanus“. Selliseid termineid metsandusvaldkond ei tunne. Ebatäpsete või meelevaldsete käsitluste kasutamine teaduslikus diskussioonis on spekulatiivne ning eksitav!

f) Vanadest majandusmetsadest saadava puidu kvaliteet on samuti parem.
Esitatud väite juures puudub põhjendus. Tegelik olukord on enamiku meie puuliikide puhul vastupidine: kuusikute vananedes kasvavad oluliselt juure- ja tüvemädanike (nt juurepess, külmaseen, verev nahkis) kahjustused; kaasikute vananedes on oluliseks puidu kvaliteeti vähendavaks probleemiks puidu punamädanik; haava kasvatamine üle 40 – 50 aasta vanuse on haavataeliku ulatusliku leviku tõttu majanduslikult kahjulik jne. Üksnes männikuid võime oluliselt vanemaks kasvatada, kuid ka siinkohal on ekslik arvamus, et mida jämedam palk, seda väärtuslikum ta majanduslikult on. Väga jämedat oksavaba palki vajab puidutööstus vaid erandjuhtumitel ning sellise puidu kasvatamine suures mahus pole majanduslikult kuidagi otstarbekas.

g) Metsanduse aastaraamatust [3] selgub (tabel 1.8.1), et sel sajandil on meie metsade keskmine vanus hakanud vähenema ka siis, kui statistikasse on kaasatud kaitsealused metsad — 56 aastalt 55 aastani.
Metsanduse 2016. aastaraamatus olev tabel 1.8.1 annab meile 2000. ja 2016. aastate metsade keskmise vanuse muutuse võrdluses järgmised andmed: männikute vanus on tõusnud 70 aastalt 73 aastani, kuusikutes langenud 60lt 56ni, kaasikutes tõusnud 46lt 47ni. Kõikide metsade keskmine vanus tõesti, nagu ka märgukirjas öeldud, oli 2000. aastal 56 aastat ja 2016. aastal 55 aastat, olles kogu vahepealse perioodi kõikunud samade väärtuste vahel. Seega on otseselt vale väide, et meie metsade keskmine vanus on selle sajandi jooksul langenud.

Märgukirjas avaldatud tabel 1, kus on püütud näidata meie metsade tagavara tulevikuprognoosi 100 aasta perspektiivis, on äärmine lihtsustus, mis ei võta arvesse metsade muutuvat olemust, puuliikide vaheldumist metsamaal jne. Märgukirja koostajate nägemus metsade majandamisest on järgmine: Lähtudes ühtlase metsakasutuse põhimõttest peaks majandusmetsa vanuseline struktuur olema ühtlane kogu raieringi kestel. Igal aastal langetatakse näiteks 1% metsast ja järgmise saja aasta jooksul saab igal aastal võtta sama koguse metsa. Ühel aastal langetatud metsa asendab järgmisel aastal teisal samasse vanusesse kasvanud sama suur mets. Ja nii sajandeid. /…/ Majandusmetsade keskmine vanus langeb 21 aastani.
Visioon jätab kas tahtlikult või teadmatusest arvestamata, et 100-aastane raiering tuleks kõne alla üksnes männikutes ja äärmistel juhtudel kuusikutes. Teiste puuliikide puhul (kaasikud, sanglepikud, hall-lepikud, haavikud) on kvaliteetsete puistute kasvatamine 100 aasta vanuseni bioloogilistel põhjustel keeruline ja pigem isegi võimatu. Kuusikute puhul on üldteada nende suur oht nakatuda juure- ja tüvemädanikesse, mis oluliselt vähendab võimalust kasvatada majandusmetsades kuusikuid 100 aasta vanuseni, sest selleks ajaks võib olla ca kolmandik puudest kahjustatud. Hall-lepikute optimaalne raievanus on 20 – 25 aastat ja 100 aasta perspektiivis on võimalik saada 3 – 4 raieringi. Lisaks on ära unustatud, et küpse metsa tagavara ning metsa koguproduktsioon raieringi jooksul (olgu selleks siis eespool toodud 100 aastat või vähem) ei ole samastatavad.
Väga paljud metsatüübid saavutavad ca 200 – 300 m3 hektaritagavara juba 30 – 40 a vanuses. Loodusliku isehõrenemise protsessis metsast väljalangev puidukogus aga võetakse majandusmetsades kasutusele hooldusraiete käigus ja see moodustab osa aastasest raiemahust. Kuna erinevate puuliikide osakaal Eesti metsades on erinev ja samuti on väga erinevad nende produktsioonivõime ja raieringi pikkus, siis on selliselt koostatud tabelil põhinevad üldistused kaugel tegelikkusest. On raske mõista, et selline visioon näeb ette sajandeid kestvat stabiilsust, arvestamata muutuvaid majandusolusid, arenevat tehnoloogiat, ekstreemseid ilmastikunähtuseid ning muutuvaid kliimatingimusi tervikuna. Majandusmetsade keskmise vanuse langemine 21-aastani on meelevaldne väide, millel puudub sisuline argumentatsioon.

h) Mõlema stsenaariumi järgi kujunev majandusmets ei suuda tagada ökosüsteemseid teenuseid endisel tasemel ja selle kompenseerimiseks tuleb suurendada kaitstavate metsade pindala.
See väide sisaldab vastuolusid ja küsitavusi. Loomulikult on metsadel lisaks majandusliku tulu saamisele ka ökoloogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised rollid. Majandusmetsade eesmärk on aga ennekõike inimkonna puiduliste vajaduste rahuldamine ning biomajandusele suunduvas ühiskonnas puiduvajadus tulevikus pigem kasvab kui kahaneb. Täna on Eesti metsadest erineva kaitserežiimiga ligikaudu 570 tuhat hektari (ca 25% metsadest) ning range kaitse all 12% kõikidest metsadest (ca 276 tuhat hektarit). Kui nii suur hulk metsa on võetud kaitse alla, kuid siiski on täitmata ökosüsteemsete teenuste ja elurikkuse kaitse eesmärgid, tekib küsimus kaitsealade planeerimise ja kaitsealadel rakendatavate kaitsemeetmete tõhususest. Kaitsealade juurde loomine või suurendamine on kaunis mõte, kuid igal asjal on hind. Veelgi enam, kui võtame kaitse alla üha rohkem metsa, langeb veelgi suurem majandamissurve ülejäänud majandusmetsadele.

i) Näiteks aeglaselt kasvanud, tihedate aastarõngastega puit on tugevam ja stabiilsem sama liigi kiirelt kasvanud puidust. Paljude liikide (mänd, kuusk jt) lülipuit on eriti välistingimustes tunduvalt vastupidavam, sest puitu kahjustavad seened ja putukad tegutsevad valdavalt maltspuidus.
Puidu kasvukiirus sõltub puuliigist ja kasvukohast. Näiteks viljakatel aladel kasvanud kuuskede või kaskede puidu aastarõngad on kahtlemata laiade aastarõngastega. Lehtpuude puidu puhul aga ei sõltu mehaanilised omadused aastarõngaste laiusest. Lisaks on eksitud terminiga. Kuuse puidul lülipuitu ei eristata, küll aga on kuusepuidu sisemises osas küpspuit (eestikeelne termin!). Kuuse küpspuidu vastupidavusega ei ole mingit põhjust hoobelda, sest mädaniku kahjustuste osas olulist erinevust ei ole ning juure- ja tüvemädanikud kahjustavad küpspuitu samaväärselt maltspuiduga.

j) Ohtu satub täispuitu kasutava puidutööstuse jätkusuutlikkus.
Arusaamatuks jääb termin „täispuit“.

k) Raiete teostamisel tuleb säilitada elupaigaline mitmekesisus ja metsaalade ruumiline sidusus ning iga puuliigi puhul taotleda osapindalade ühtlast jaotist kogu raieringi ulatuses.
Olukorras, kus Eestis on lubatud ka metsamaal eraomand, ei ole seda võimalik teostada ilma eraomandi puutumatusega vastuollu minemata. Seadusandvalt oleme kokku leppinud, et metsamaal reguleeritakse raieid Metsaseaduse ja teiste seotud regulatiivsete normatiividega. Ning omandist lähtuvalt ei lahendata piiranguid üksiku kinnistu või eraldise tasemel. Ruumilise sidususe nõude rakendamine eeldab ühiskondlikku kokkulepet ning sellest tulenevate majanduspiirangute kompensatsioonimehhanisme omanikele. Samuti tähendaks vajadust raieõiguse üle otsustavate ja kontrolli teostavate ametkondade suutlikkuse tõstmist ning seotud riigiametnike arvu olulist suurendamist.

Avaldusele allakirjutanud Eesti Maaülikooli metsateadlased:
Kalev Adamson, teadur
Jürgen Aosaar, teadur
Hardo Becker, spetsialist
Tiia Drenkhan, teadur
Rein Drenkhan, dotsent
Märt Hanso, metsapatoloog
Ahto Kangur, dotsent
Kalle Karoles, dotsent
Regino Kask, dotsent
Diana Laarmann, dotsent
Mait Lang, dotsent
Reimo Lutter, teadur
Peeter Muiste, professor
Katri Ots, vanemteadur
Tiit Randveer, dotsent
Ivar Sibul, dotsent
Meelis Teder, lektor
Hardi Tullus, professor
Veiko Uri, professor
Mats Varik, teadur

Lisainfo:
Veiko Uri, maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli professor
Kontakt: +372 731 3111; veiko.uri@emu.ee

Hardi Tullus, maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli professor
Kontakt: +372 731 3715; +372 509 8598; hardi.tullus@emu.ee

Mari-Liis Koemets
Kommunikatsioonispetsialist
Turundus- ja kommunikatsiooniosakond
Eesti Maaülikool
Tel: 731 3003
Mob: +372 53458898
E-post: mari-liis.koemets@emu.ee

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid