Eesti majandus: buumist masuni. Mis edasi?

Meie Maa avaldas ettevõtluskonverentsil esinenud Andres Arraku sõnavõtu.

Julgen väita, et Eestit valdab pärast 22-aastast iseseisvust frustratsioon ja pettumus. Ning seda mitte ainult demokraatia ja poliitilise süsteemi suhtes. Paljud eestimaalased on kaotanud lootuse elatus- ja palgatasemelt rikastele naaberriikidele järele jõuda, jätavad sünnitamata ja hääletavad jalgadega. Üheksakümnendate õhin ja eelmise kümnendi esimese poole edujoovastus on asendunud lootusetusega. Miks see nii juhtus?

Aga alustagem algusest. Eesti poliitilisele iseseisvumisele 1991. aasta augustis järgnesid kiired ja radikaalsed majandusreformid. Olulisimaks nende seast võib lugeda 1992. a juuni rahareformi. Me vabanesime rämpsrublast ja asemele tuli Eesti kroon seotuna fikseeritud kursiga Saksa marga külge vahekorraga 8:1. Uskumatu, aga tõsi – toona oli keskmine palk Eestis 400 krooni ehk 26 eurot. Ühtlasi tähendas see seda, et kõik, mis Eestis toodeti, oli ka väga odav.

Loomulikult oli suur osa sellest samal ajal ka rämps. Aga ka rämpsu saab müüa, kui seda teha hästi odavalt (võtame näiteks Hiina). Vahemärkus: rämpsu saab müüa ka kallilt (Euroopa luksusbrändid Lloyds, Ecco jne müüvad Hiinas toodetud odavat rämpsu kalli raha eest – eriline mustkunst!), aga seda ei saa Eesti järele teha – meil pole maailmakuulsaid luksusbrände.

Mis edasi sai? Edasi sai inflatsioon ja intensiivne välisraha sissevool. Rahareformi aastal hinnad kümnekordistusid. 1993. aasta inflatsioon oli veel 90% ja järgmisel aastal pea 50%. Alla 10% jõudis inflatsioon alles 1998. aastal. Marga külge fikseerituna tähendas see ühtlasi, et eestlased muutusid markades üha rikkamaks. Mis võimaldas osta üha rohkem välismaal toodetud ilusaid asju ja reisida ning muuta Eesti jooksevkonto kiiresti negatiivseks. See ka juhtus. 2007. a I kvartalis oli defitsiit 22% SKT-st. See oli hukatuse tee.

Samal ajal – välismaiste investorite usaldus valuutakomitee raha vastu oli suur ja Eestile eluliselt vajalikke investeeringuid voolas sisse uksest ja aknast. 1993 tuli Eestisse otseseid välisinvesteeringuid 132 miljonit eurot, 1998. aastal oli see summa juba 516 miljonit. Kõik see toetas kiiret majanduskasvu, aga ka toitis inflatsiooni. Valuutakomitee puhul teatavasti sõltub raha pakkumine otseselt keskpanga valuutareservidest. Elu Eestis paranes silmanähtavalt.

Palgad kasvasid kosmilise kiirusega. Kümme aastat pärast rahareformi oli keskmine palk juba 10 000 krooni ehk 643 eurot, kasv 25 korda. Praegu (2012 IV kvartal) on keskmine palk 916 eurot (algsega võrreldes kasv 35 korda).

Palga kasv tootlikkusest kiirem

Kui võrrelda tootlikkuse ja palga (hourly labour cost) dünaamikat, siis on pilt huvitav, et mitte öelda intrigeeriv. Enamikus Euroopa riikides, ja mitte pelgalt Ida-Euroopas on palk ehk tööjõukulu kasvanud kiiremini.

Tootlikkuse andmed käivad perioodi 2000–2012 kohta, palgakulu andmed 1999–2008 kohta. On küll ajaline nihe, ent andmed on siiski võrreldavad. Kui Eestis kasvas tootlikkus 60%, siis palgakulu 190%. Selles arvestuses on “punases“ kõik peale Saksamaa, Hispaania, Austria ja Šveitsi. Ainsana kasvatas konkurentsivõimet Suurbritannia. Seega, Euroopa kaotab tervikuna rahvusvahelisi positsioone, mõned riigid aeglasemalt, teised kiiremini.

Tulles tagasi Eesti juurde: kõigel sellel on väliskaubandust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet arvestades veel üks oluline dimensioon. Kõik, mis Eestis toodeti, muutus välismaalaste jaoks samas tempos kallimaks osta. Tegelikult andis konfiskeeriv rahareform meile unikaalse ajaloolise võimaluse ja eelise kasutada madalat kulubaasi ka kehvapoolsete toodete ekspordiks, aga samal ajal ehitada välisinvesteeringute toel üles konkurentsivõimeline tootmine ja majandus.

Tegelikult käivitus justkui kaks erinevat võidujooksu. Inflatsiooni poolt köetud kulude ja ostuvõime kasv ühelt poolt. Majanduse ümberkorraldamine ja tootlikkuse kasvatamine teiselt poolt. Lahtiseletatult: kõik, mis kandis silti “Made in Estonia“ pidi muutuma kiiremas tempos paremaks võrreldes selle tootmise kulude kasvuga. Selge oli, et see eelisseisund ei saanud kesta kaua ja võidujooksu tulemus pidi selguma varsti. Ühtlasi sõltus sellest, kas meist saab rikas riik või jääme Lõuna-Portugali vaese provintsi tasemele.

Selgus saabus euro tulekuga 1. jaanuaril 2011. Kumb siis võitis? Kas me kasutasime oma võimaluse ära? Kuni 2008. aastal vallandunud majanduskriisini tundus taevas pilvitu. Eesti oli maailma üks kiiremini edenevaid riike. Raha tuli, ja pärast Euroopa Liiduga ühinemist veelgi rohkem. Ja see raha oli üha odavam (laenata). Ja inimesed läksid peast lolliks. Advendiajal tõid päkapikud mobiiltelefone ja lasteaia lõpuekskursioone korraldati Lapimaale. Liisiti Hummereid ja ehitati hüpermaju. Viie rikkama hulka jõudmine oli päevade küsimus.

Siis tuli (meie jaoks esimene ja ootamatu) majanduskriis. Keegi ei osanud olla, sest kogemus puudus. Uskumatu, aga tõsi – me suutsime augu põhjas olles täita eelarvetasakaalu kriteeriumi. Võidujoovastus ja taevasse lennanud šampanjakorgid ajasid rinna uhkusest punni (eelkõige poliitikutel). Seda enam, et mingil hetkel pärast august väljumist olime jälle (Euroopa) kõige kiiremini kasvav majandus.

Areneme Euroopast kiiremini

Praegugi oleme tublid ja areneme stagneerunud ning võlakriisis Euroopast kiiremini. Ent vahe rikaste riikide palkadega on endiselt ülisuur ning kiusatus üle lahe meepoti juurde lennata tugevam kui kunagi enne. Miks ikkagi makstakse 100 kilomeetrit põhja pool sama töö eest rohkem palka? Põhjus on väga lihtne – vastus seisneb töö tootlikkuse erinevustes. Kas me võtame seda töötaja või töötunni kohta, vahet pole. Aga viimane on ehk isegi piltlikum.

Kui soomlane teeb tund aega tööd (2012. a andmed), siis on ta loonud väärtust 40 € eest, rootslane 45 € eest, taanlane 49 € eest ja iirlane koguni 51 € eest. Eesti number on 11 €. Nii lihtne see ongi. See, et Leedu number (10 €) ja Läti oma (8 €) veelgi madalam on, ehk veidi lohutab, ent mitte kauaks. Madalam on töötunni tootlikkus veel vaid Bulgaarias ja Rumeenias. Ja nii olemegi viie vaesema hulgas.

Tegelikult oleme me tublid olnud: tosina aastaga suutsime tootlikkust kasvatada 60%, ent seda on ilmselgelt liiga vähe. Me toodame ikka veel liiga odavaid asju. Kui Eestis võetakse puu metsast maha, veereb see pahatihti sama ümarana üle piiri eksporti. Soomes maha saetud puust saab väärisvineer ja sellest antiikmööbel. Viimast aga müüakse kilodes. Nüüd jätkub raha maksta ka medõdedele ja õpetajatele.

Investeerisime valesti

Kui vahed on sellised, siis tuleb tunnistada, et me magasime oma šansi lihtlabaselt maha. Et mitte öelda – mängisime lolli. Tarbisime ja reisisime, ettevõtted ostsid juhatuse liikmetele üha suuremaid autosid. Investeerisime küll, aga mitte homsetesse tehnoloogiatesse. Euroraha läks mõttetult suurtesse infrastruktuuriobjektidesse, küll aga mitte haridusse. Valitsus istus, käed rüpes, ja nautis loorbereid üha uutelt töövõitudelt. Poliitikud võtsid vastu Euroopa autasusid.

Ent ühtlasi on, eriti noorte teadvusse jõudnud selgus, et lähikümnendil me oma palgatasemes ja elukvaliteedis murrangut ei tee. Aga see järgmine kümnend saab, arvestades praegust sündimust ja migratsiooni, olema kriitiline. Üks inimpõlvkond peaks olema piisav oma olemasolu õigustamiseks. Me ei saa teha uut rahareformi ja alustada otsast peale. Õigemini, saaksime küll, aga siis ei võtaks meid enam keegi tõsiselt. Siis me oleksime Kreeka.

Kui täna ausalt peeglisse vaadata, siis kas Eestis toimuvad mingid sellised olulised muudatused, mis võimaldaksid uut hingamist? Kas meil on keegi, mõni poliitiline partei, kes näeks tervikpilti, aduks probleemi ja pakuks lahendusi? Seda enam, et uudis ise ja lahendused saavad olema väga ebapopulaarsed, mida valijatele maha müüa. Mina neid ei näe.

Aga oluline küsimus on, kas vahe rikastega väheneb enne, kui Eesti tühjaks jookseb?

Allikas: Meie Maa, Andres Arrak (majanduspublitsist)     

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid