Et mets ei läheks metsa (Maaleht)

Tänavu möödub 25 aastat üleeuroopalisest metsapoliitilisest algatusest, millega arvukas seltskond keskkonna- jametsandusministreid leppis kokku ühistes strateegiates säästvametsanduse edendamisel.

Praegu teatakse seda rahvusvahelist protsessi Fores Europe’i nime all.

Mis siis on säästev metsandus? Tihti on seda võrreldud taburetiga, millel kõik kolm jalga peavad olema ühepikkused. See tähendab, et võrdselt peab olema tagatud metsade ökoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalkultuuriliste funktsioonide tasakaalustatud ning pidev toimimine.

Kuidas paistab Eesti välja teiste riikide seas? Viimatine mahukas riikide võrdlus on koostatud küll paar aastat tagasi ja ligi poolesaja näitaja baasil midagi väga kokkuvõtvalt välja tuua on keeruline, kuid enda positsioneerimiseks ilmselt väärt. Võrdlus teiste riikidega tekitab huvi ja selle huvi rahuldamine faktidega on metsandusele parem, kui et müütidel vohada lasta.

Eesti on üks metsarikkamaid maid – mets katab 52% meie maismaast (meist on eespool Soome, Rootsi, Sloveenia ja Läti). Oleme Sloveenia kõrval üks aktiivsemaid loodusliku uuenduse praktiseerijaid.

Me ei kasvata võõrliike (võrdluseks Inglismaa, Iirimaa ja Taani, kus võõrliikide osakaal metsamaast moodustab vastavalt 49, 70 ja 49%). Meie rohealade sidusus on üks Euroopa parimaid (jäädes maha vaid Liechtensteinist, Soomest ja Rootsist).

Kui Euroopa Liidus on rangelt kaitstavaid metsaalasid ligi 4%, siis Eestis läheneb see näitaja 10-le. Eesti Natura 2000 maismaa-alade osakaal on lähedane ELi keskmisele (18%), kusjuures meist märksa tagasihoidlikumad on nii lätlased, leedulased kui ka rikkamad prantslased, hollandlased ja britid.

Usk keeldudesse

Eestlased on “puu-usku” ja eelistavad puidutooteid (oleme Soome, Rootsi, Taani, Luksemburgi ja Austria järel esirinnas).

Samas on säästval metsandusel ka teine külg, mis riputab meie metsanduse jätkusuutlikkusele mitmeid küsimärke. Eestis on looduskaitse keeldude, mitte maaomanike- ja kogukonnausku.

Parim näide, kuhu selline suhtumine viinud, on meie metsade vapilinnu metsise olukord. Eestis ei ole tema kaitseks iialgi varem nii palju metsa kaitse alla võetud ja metsise arvukus pole kunagi olnud nii madal. Meie põhja- ja lõunanaabrid ei ole selliseid metsamajanduslikke piiranguid kehtestanud ning nende metsisepopulatsioonid on hulga paremas seisundis. Lausa nii heas, et võimaldab metsistele koguni jahti pidada. Aga ega me ei taha oma vigu tunnistada. Jäärapäiselt usume, et inimeste metsast (maalt) minema peletamine ja rangete kaitsemeetmete kehtestamine on ainuke viis.

Oleme jõudnud seisu, kus leides mõne kaitsealuse mitte väga haruldase taime, keelame igasuguse majandusliku tegevuse tuhandeid kordi suuremal territooriumil, kui see taim kasvab.

Elurikkust tuleb kaitsta, kuid seda ei saa teha nii nagu juunikommunistid, kes helget tulevikku lubades maa tasuta natsionaliseerisid. Selline mõttemaailm on viimasel ajal ohtlikult levinud ja eelmine valitsus andis sellele hoogu juurde.

Meie põhiseaduse § 32 kohustab range kaitse alla võetud maid õiglaselt ja kohe välja ostma. Paraku on järjekord aasta-aastalt pikenenud ja on nüüd juba ligi kümne aasta pikkune. Ammu on unustatud lubadused, et maade erastamisel saadud raha kasutatakse eelkõige looduskaitsealuste maade väljaostmiseks. Eelmisel aastal oleks võinud riik looduskaitsealuseid maid ligi kolm korda rohkem soetada, kui oleks kõiki maade erastamisel teenitud vahendeid kasutanud.

Alternatiiviks on hüvitis

Lisaks maade kohesele väljaostmisele on alternatiiviks maaomanikele iga-aastase hüvitise maksmine selle eest, et nad ei saa enda omandit kasutada või on see kasutamine väga tugevalt piiratud. Tegu on nn Natura hüvitisega. Ühe hektari keskmine metsamaa puhastulu sõltuvalt kasvukohaheadusest ulatub kuni 165 euroni. Et kõikjal pole mullaviljakus ühtmoodi hea, on kokku lepitud, et hüvitise määr peab olema vähemalt 109 €/ha.

Eelmise valitsuse ajal leiti, et riigi tulude kasvatamiseks tuleb sealt nüüd tulumaks veel maha võtta, jättes arvestamata, et selle kompensatsioonisumma arvutamisel oli see juba maha arvatud. Loomulikult ei kaota selle läbi ettevõtetest metsaomanikud, kes on tulumaksust vabastatud. Veel üks nahk kooritakse füüsilisest isikust väikemetsaomanikult.

Olgu siin veel ära märgitud, et tervele hulgale metsaomanikele, kelle maad jäävad Natura aladelt välja, aga majandustegevus on ikkagi keelatud, ei maksta sentigi kompensatsiooni. Selline riigipoolne maaomanike karistamine ainult süvendab umbusku õiglasest ja vajalikust looduskaitsest.

Soome ei ole metsariik mitte ainult sellepärast, et seal on palju metsa ning sealsed elanikud saavad metsast tööd ja leiba, vaid seetõttu, et tulemusele ollakse orienteeritud nii metsa majandades kui ka loodust kaitstes. Põhiseaduse järgimisele viitamine tundub lausa kohatu, sest see on demokraatliku riigi vundament.

Uus valitsus on ametisse astunud ja koalitsioonikokkuleppes nelja aasta tegevuskava kokku leppinud. Metsandust ja looduskaitset on käsitletud viimases kokkuleppes pikemalt ja põhjalikumalt kui mõnes varasemas. Loodetavasti suudetakse ka pisut ümaralt sõnastatud punktid tegeliku sisuga täita ja ellu viia.

Aga alustada võiks kohaliku kogukonna ja metsaomanike suuremast usaldamisest ning põhiseadusest kinnipidamisest. Ja kui tundub, et oleks vaja head eeskuju, võib julgelt vaata üle lahe meie põhjanaabrite poole. Sest nemad on ammu aru saanud, et kui sa tahad taburetil kindlalt istuda, peavad kõik kolm jalga ühepikkused olema.

Allikas: Maaleht

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid