Korras riik algab koostööst

        
Vaba­riigi president kutsus aas­tapäevakõnes üles riiki viie aasta jooksul korda tegema. Küllap jättis riigipea meele­ga täpsustamata, mida ta sel­le kordategemise all täpselt mõtleb, sest igal inimesel on korras riigist oma arusaam ja arvamuste paljusus on tee, mis viib meid mõistlike la­hendusteni.

Iga inimene hindab Ees­ti elu kõigepealt enda vaa­tepunktist. See, mis ühele paistab õige, on teisele vale, ja vastupidi. Küsimus on selles, mida me tähtsamaks peame. Kas rõhutame seda, mis meid eristab või mis meid ühendab?

Piire tõmmata on kahtle­mata lihtsam, kui neid kao­tada ja ületada. Piirid on tih­tipeale kunstlikud moodus­tised, millel pole laiemas tä­henduses mingit õigustust. Eriti kui me räägime piiride tõmbamisest Eesti väikeses ühiskonnas.

Kui mõelda sellele, kuidas riik „korda teha”, nagu pre­sident ette pani, siis leian, et meil tuleks vaadata, mil viisil vähendada ühiskonnas kohati kivistuda jõudnud piire. Kuidas poliitikas levi­nud vastandamine asendada . koostöö ja ühishuvidega, et meil kõigil läheks paremini. Mil viisil suurendada meie-tunnet ja arusaama, et teist aidates ning koostööd tehes loon ma ka endale tugevama jalgealuse?

Koostöö süvendami­ne pole vajalik ainult polii­tikas. Ettevõtjana näen, et Eesti võiks olla majandus­likult palju edukam, kui ka äris osataks rohkem mõel­da koostööle, mitte oma­vahelisele tarbetule konku­reerimisele. Konkurents on edasiviiv jõud, kuid mitmel puhul ei saada päris täpselt aru, kellega tegelikult konkureeritakse ja kellega oleks mõistlik hoopis koostööd arendada.

 Konkurentsi asemel koostöö

Näiteks Eesti mööblitöös­tused on valdavalt sedavõrd väikesed, et me ei suuda oma väikeste tootmismahtude tõttu rahvusvahelisel turul edukalt konkureerida. Kui­gi on ka õnnestumisi, ei suu­da me igaüks üksinda pusi­des suures äris kaasa rääki­da, sest puudu on ressursist ja oskusteabest.

Sellest järeldub, et me müüme edaspidigi oma pui­tu välismaale paljuski pool­tootena, olgu siis saematerjali või plaadina, jättes selle lõpliku väärindamise kellegi teise teha.

Kui meie mööblitööstu­sed suudaksid kodumaiste saeveskite toodangust ena­muse mööbliks vormida ja turustada, näeks nii meie inimeste palgatase kui ka ekspordi struktuur palju pa­rem välja. Praegu on selline väljavaade aga pigem helesi­nise unistus. Miks?

Probleemi tuum on töös­tuste vähene koostöö. Meie väikesed mööblifirmad tee­vad pigem nimetut allhan­get mõnele põhjamaa üles-ostjale, selle asemel et ko­duste kolleegidega seljad kokku panna ja koos maailma vallutama minna. Et Eesti mööblitööstus suudaks vä­listurul rohkem müüa, sel­leks peab välja kujunema kodumaine kasumlik töö­jaotus. Sealjuures ei ole olu­line mitte niivõrd tööjaotu­sest tekkiva kasumi suurus, vaid fakt iseenesest, et te­hakse koostööd ja planeeri­takse ühiselt oma tegevust.

Mõistagi peab allhankija jaoks olema müük kodumai­sesse tootmisahelasse vähe­malt sama kasulik kui välis­maale. Samas saab see all-hankija optsiooni, et asju õi­gesti tehes suureneb ka tema töö väärtus. Allhankija pole enam odav tööjõud, vaid partner.

Koostöö võib alata uudse­test mudelitest, ühisest koos­tööst Eesti disaineritega, või põhineda juba toimuval eks­pordil. Näiteks meie ettevõte Suwem müüb hästi Euroo­pas ja Aasia riikide kasvavale turule, aga mahtude suuren­damiseks on kaks võimalust: laiendada oma tootmist või ehitada üles koostöövõrgus­tik. Meil oleks mõistlikum osad tootmistsüklid sisse osta, et kokkuvõttes mahtu suurendada ja olla näiteks Hiina turul konkurentsivõi­melisem.

Need firmad, kes on suut­nud end välja murda püra­miidi tippu, on eluliselt hu­vitatud sellest, et alumised plokiread oleksid võimali­kult laiad. Teisipidi on ka püramiidi madalama ast­me ettevõtetel paremad väl­javaated, kui tipufirmad on elujõulised.

Vähem piire

Niisamuti on ääretult oluli­ne, et riik ja kohalikud oma­valitsused mõistaksid ning toetaksid Eesti ettevõtete pingutusi ega üritaks teha nägu, nagu oleks äri mida­gi sellist, mis nende tegemi­si mitte kuidagi ei puuduta.

Kuigi EAS on viimasel ajal saanud üksjagu kriitikat, siis tegelikult on selle asu­tuse vahendusel saanud al­guse paljud head ettevõtmi­sed, millega on laotud vun­damenti meie tööstuse aren­gule. Toon ühe näitena üle Eesti rajatavad kompetentsikeskused, mis aitavad tõsta piirkonnale omase tööstuse konkurentsivõimet. On loo­giline, et põlevkivi kompetentsikeskus rajatakse Kohtla-Järvele, väikelaevade ehi­tamist arendatakse Saare­maal ning puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskus tuleb Kagu-Eestisse Võrumaale, kus puidu­ga seotud tööstusel ning kut­seharidusel on pikad tradit­sioonid, kus märkimisväär­selt suur osa hõivatutest on ühel või teisel moel puidu­töötlemisega seotud ja kus puiduga seotud tööstus an­nab umbes kolmandiku piir­konna SKPst. Kompetensikeskustest peaks kujunema see puuduolev sideaine, mis ühelt poolt aitab Eesti töös­tusettevõtteid oskusteabe­ga ja teisalt loob võimaluse firmade koostööks, mis viib senisest suuremat tulu toot­va väärtusahela tekkeni.

Paraku ei kulge keskus­te arendamine igal pool tõr­geteta. Näiteks Väimelasse planeeritav puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskus on põrganud mõne kohaliku omavalitsusjuhi osavõtmatuse vastu, mille tulemusel võib kogu plaan enne lõppeda, kui ala­tagi jõudis. Arusaam, et raha kasvab puu otsas, kust see igal sügisel lihtsalt eelarvesse potsatab, on kahetsusväärsel moel endiselt levinud.

Globaalses konkurent­sis, kus me eksportiva riigi­na oleme, määrab üha enam edu innovatiivsus ja erialane kompetents. Just seda rol­li peaks täitma ka Väimela kompetentsikeskus. See oleks abiks ettevõtjatele, toe­tades samas ka kutseharidu­se arengut. Edukate ettevõt­jate baasil tekivad töökohad ja maksuraha, mida riigil ning omavalitsustel nii väga vaja on.

Kui ma mõtlen presidendi sõnadele, et püstitada vaba­riigi 100. aastapäevaks meie oma «Eiffeli torn”, teha riik korda, siis selleks võiks olla ühiskonna laiapõhjalisem arusaam, et ainult vastas­tikku teineteist toetades on meil võimalik midagi saavu­tada ja kuhugi jõuda. Meie võimalused on sedavõrd pii­ratud, et ainult koos tegutse­des on võimalik jõuda mille-gini, mida üle-eelmine pre­sident nimetas Eesti Nokiaks.

Allikas: Võrumaa Teataja, Kaido Mäesalu (ASi Suwem juhatuse liige) 

 

 

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid