Kvaliteetne saematerjal kui visiitkaart

Tootjad leiavad, et saetööstustel pole tingimata oluline anda oma materjalile lisandväärtust, pigem on tähtis jääda oma liistude juurde ja teha maksimaalselt hästi seda, mida kõige paremini osatakse.

ASi Toftan tegevjuht Martin Arula ütleb, et alati pole kõige olulisem teha toode “lõpuni” valmis, tihti on logistiliste, kultuuriliste või muude eripärade tõttu mõistlikum valmistada lõpptoode sihtriigis. “Meie saematerjali sihtriike on praeguseks 26, igal oma tarbimise spetsiifika,” selgitas ta. “Meie kliendid on edukad ja professionaalsed edasitöötlejad, enamasti viimane või eelviimane lüli enne jaetarbijat.”

Järeltöötlus jäägu proffidele. Arula sõnul pole võimalik, et nemad teaksid paremini Jaapani, Hispaania, Belgia või Tuneesia jaekliendi ostueelistusi. “Meile on oluline toimetada tooted sihtriiki nii, et oleks tagatud nende suurim väärtus, vägisi “lisandväärtusega” tooteid kuhugi müüa ei saa,” on ta veendunud. “Meie ülesanne on säilitada eestimaise puidu kasvupärane kvaliteet ja luua võimalused puidu mitmekülgseks kasutuseks. Meil on sadu tooteid ehitussektori kümnetele allharudele.”

Tavapärane saematerjal selles tähenduses pole Arula sõnul õige termin. “Me valmistame toor­ainet akna- ja uksetööstusele, liimpuittalade, sise- ja välisviimistluspuidu valmistajatele, kõikjale, kus puitu kasutatakse,” ütleb ta. “Ligi 6% saab meie juures järeltöötluse – terrassilauad ja muu hööveldatud või edasitöödeldud saematerjal.” Oma saematerjalile “käpajälgi” teevad nad aga juurde vaid juhul, kui tegelik lisandväärtus ehk kasum kasvab. “Kui mitte, otsime meist professionaalsemaid ja jaekliendile lähemal asuvaid edasitöötlejaid ja püüame olla hea partner, saamaks osa tegelikult lisandunud väärtusest,” tõdeb Arula.

Palju tooteid tuleb teha valmis sihtriigis. “Me ei sööks ju Leedu või Poola jogurteid, maksku mis nad maksavad,” usub ta. “Samas adume, et kui meil oleks näiteks oma piimatootmisega probleeme, salliksime võõramaise tooraine kasutamist küll, vähemalt olgu jogurt omal maal valmistatud.”

Müük õigetele inimestele. Pole vaja meeleheitlikult valmistada kunstnikerdustega esmaabikappe, muigab Arula. “Õiged ärikliendid paljudes välisriikides annavad võimaluse rohkem müüa ning on meie ärioskuste küsimus, kui me palju suudame sellest loodavast lisandväärtusest endale kaubelda.” Ta märgib, et müügiargument ei ole mitte müüa igale inimesele maailmas, vaid leida need inimesed, kellele müük õnnestub hästi.

Eesti puidutööstus on Arula sõnul väga ekspordile orienteeritud. “See kinnitab minu arvamust, et tehes kõik oma lõigus maksimaalselt hästi, anname järgmisele lülile – kliendile – edasi töötlusvigadeta toote, ja kogu sektoris loodud lisandväärtus kasvab,” leiab ta. “See mõttekäik kehtib kindlasti ka meie muudes üleriigilistes arutlustes – kas unistame Eesti Nokiast või teeme hästi oma igapäevatööd ja areneme sel viisil.”

Forsten OÜ juhatuse liige Sven Andrek leiab samuti, et kes oskab tööd teha, annab endast parima ja suudab olla kannatlik, saab hakkama ka raskemal ajal. “Meie ekspordime oma puitu Soome ja Rootsi ehitajatele, kes võtavad materjali objektide tarvis,” selgitab ta, lisades, et ekspordi osa on neil siiski suhteliselt väike ja enamjaolt läheb toodang koduturule.

“Teeme lõpptoodangut, hööveldame välja eriprofiile ja palju sellele mingit lisaväärtust omistada ei anna,” tõdeb Andrek. “Ega me tegelikult tahagi oma tegutsemisega väga laiaks minna – muidu on nii, et teeme küll paljusid asju, aga kas ka korralikult.”

Andrek on veendunud, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja püüelgu oma valdkonnas parima poole. “Võimalikult lai tegevusvaldkond ei pruugi sugugi kõigile sobida ja lõpptulemus võib sel moel kannatada,” leiab ta.

Lisandväärtus aitab kaasa. ASi Barrus Estonia juhatuse liige Janar Tammjärv aga peab materjalile lisandväärtuse andmist kindlasti oluliseks, et paremini toime tulla. “Meie saeveski toodab materjali liimpuidutsehhile, millest kasutame 80%,” selgitab ta. “Seega meie ettevõttele tulebki päris märkimisväärne lisand­väärtus just sealt.”

Kommentaar

Puit pakub palju võimalusi

Ott Otsmann, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht

Saetööstus on meil traditsiooniliselt tugevalt eksportiv tööstusharu. Kogu toodetud saematerjalist eksporditakse saematerjalina alla poole ja ülejäänud osa eksporditakse töödelduna.
Osa saetööstusettevõtteid keskendub ettevõttes saematerjalide tootmisele ning maksimeerib selle efektiivsust. Saematerjal turustatakse omakorda teistele ettevõtetele, kes on spetsialiseerunud järgmisele väärtus­ahela osale – hööveldamisele, liimpuidu või komponentide tootmisele.
Teised panustavad sama tootmisüksuse piires ka järeltöötlemisele, kus saetööstus moodustab ühe osa tootmisprotsessist.
Eestis moodustab puidu mehaaniline töötlemine mahukama poole ning see on potentsiaaliga tegevussuund. Paljud puitmaterjalid saavad lõppviimistluse juba tehases, näiteks värvitud voodrilauad, liistud, seinaplaadid.
Hea näide on tehasemajad, mille puhul kasutatakse saetud, hööveldatud, liimitud ja ka termotöödeldud puitmaterjale. Samuti komponente: uksi, aknaid, inseneripuitu. Tehase­majade tootmise puhul on ­eelis ka see, et tööstuslik tootmine on täpsem ning võimaldab ehitusplatsil aega kokku hoida. See on eriti oluline tiheasustusega piirkondades, kus kiirus on eriti tähtis.
Üks arenev ehitussuund on ristkihtpuidu kasutus, mis töötab nii konstruktsiooni- kui ka siseviimistluselemendina.
Puidutööstusele pakub häid võimalusi meie metsades leiduv madalakvaliteediline puit. Ühest küljest sobib see hästi puidugraanulite ja puit­briketi tootmiseks, mis samuti on praegu valdavalt eksporttoodang ja mille kasutamine meil võiks kasvada. Teine võimalus on kohapealne taastuv­energia tootmine ja kolmandaks aitab see kaasa inseneripuidu arengule. Ka ehitus­materjalide tootmisel saab kasutada peenestatud-hakitud puitmaterjali – see pressitakse sobiva vormiga plaatideks, postideks või muuks.

 

Allikas: Äripäev, Ketlin Rauk     

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid