Maaülikooli doktoritöö: hall-lepikud ja kuusekändude juurimine on paljulubav bioenergia allikas (err.ee)

Viljakal maal kasvav hall-lepik saab võrdlemisi kiiresti raieküpseks ning seetõttu on see arvestatav biomassiressurss. Üsna sarnaselt on potentsiaali raielankidelt välja juuritud kuusekändudel.

Homme kaitseb Hardo Becker Eesti maaülikoolis doktoritööd „Metsamajandamise mõju süsiniku- ja lämmastikuvoogudele ning varudele erinevates metsaökosüsteemides“.

„Suurenenud CO2 kontsentratsiooni tõttu atmosfääris ja võimalike kliimamuutuste taustal on taastuvenergia, sealhulgas puitse biomassi kasutamine muutunud järjest aktuaalsemaks,“ rääkis Hardo Becker. „Metsaökosüsteemide roll kliimamuutuste kontekstis on väga oluline, kuna nad on olulised süsiniku sidujad, leevendades võimalikke kliimamuutusi.“

Doktoritöös uuriti lühikese raieringega metsanduses perspektiivseid hall-lepikuid ja nende majandamisega kaasnevaid võimalikke keskkonnamõjusid. Teise suunana käsitleti Eesti metsamajanduse jaoks uudset kuusekändude juurimist ja sellega kaasnevaid muutusi aineringetes.

Töö põhieesmärk oli hinnata hall-lepikute maapealset biomassi produktsiooni ja süsiniku sidumist selles, koostada kasvukäigutabel Eesti hall-lepikutele, hinnata lageraie mõju hall-lepikus erinevatele lämmastiku voogudele ja kuusekändude potentsiaali bioenergia ressursina Eestis, samuti hinnata kändude juurimisega kaasnevat toitainete ja süsiniku kadu ning kändude juurimise mõju lämmastiku voogudele.  

Hall-lepp on produktiivne lehtpuu ja omab perspektiivi potentsiaalse energiametsa puuliigina, samas võib hall-lepiku erinevates osades aasta jooksul erineva hulga biomassi toota. Mahuküpsus saabub hall-lepikutes 12-13 aasta vanuses ja püsib kõrge veel ka sellele järgneva viie aasta jooksul. Sellest lähtudes võiks mets viljakates kasvukohtades saada raievalmiks juba 20-25 aastaga.

Töö raames koostas Becker Eesti hall-lepikute kasvudünaamikat kajastavas kasvukäigutabelis jäi keskmine tüvepuidu tagavara keskealistes ja vanemates puistutes varasema (Raukas 1930) kasvukäigutabeli andemetest madalamaks – see on tingitud puistute väiksemast keskmisest tihedusest tänapäeval.

Töö ühe põhitulemusena selgus, et hall-lepikutes sõltus süsiniku kuhjumine mulda varasemast maakasutuse ajaloost. Vaid esimese põlvkonna puistutes ehk lepikutes, mis kasvavad endistel mittemetsamaadel, ilmnes tugev seos puistu vanuse ja mulla süsinikusisalduse vahel. „Tõenäoliselt saavutab mulla süsinikuvaru lepiku raieringi jooksul optimaalse taseme ja sellest kõrgemale järgnevate metsapõlvkondade vältel ei tõuse,“ selgitas Becker.

Selgus ka, et pärast hall-lepiku lageraiet aastane lämmastiku netomineralisatsiooni voog ei suurenenud, samuti ei suurendanud lageraie lämmastiku leostumist, ega ka gaasilist (N2O) emissiooni. „Seega ei põhjustanud hall-lepiku majandamine lageraiega keskkonnariske lämmastikuringe seisukohalt,“ lisas Becker.  

Doktoritöö raames selgus, et juuritud kuusekännud võivad olla võimalik bioenergia ressurss Eestis, kusjuures kändude juurimine ei põhjustanud olulist toitainete ja süsiniku kadu kasvukohal. Kuna katsealad asusid viljakates kasvukohatüüpides, siis olid kännupuiduga katsealadelt ära viidud süsiniku ja toitainete kogused vastavate mullavarudega võrreldes väikesed.

Becker täpsustas samas, et väheviljakamates kasvukohatüüpides võib kännupuiduga ära viidavate toitainete osakaal olla siiski oluline.
 
Doktoritööd juhendas on prof Veiko Uri ning oponent on prof Heljä-Sisko Helmisaari Helsingi ülikoolist.

 
Toimetas
Marju Himma
 

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid