Aruteludes säästlike tehnoloogiate kasutuselevõtmise vajadusest leiab üha rohkem ka viiteid puidu rakendamisele nanotehnoloogias, mikrosüsinikkiu ja viskoosmaterjalide tootmises, puidukeemias, miks mitte otseselt või kaude ka kaitsetööstuses. Nii märgivad visionärid, et Eesti kestva julgeoleku võtmeküsimuseks saab peagi oskus kodumaal paiknevate ressurssidega hoidlikult ümber käia, omamaise tooraine olemasolu ning teadmised, kuidas sellest toorainest valmistada võimalikult kallihinnalist kraami. Ehk siis maakeeli – ja juba taevani leierdatud klišee – mitte müüa odava raha eest riigist välja toorainet, vaid teha sellest asi, mis kordades rohkem väärt.

Aastakümneid kodumaa tippu kuuluvaid puidutööstusettevõtteid juhtinud Margus Kohava kinnitab, et metsa- ja puidutööstus on teinud tohutu hüppe viimase 25 aasta jooksul. Kuigi ka praegu on puidutööstuse ekspordivedur sae- ja höövlitööstus, suurendades ekspordikäivet igal aastal keskeltläbi 30 niljoni euro võrra, lisandub selle kõrvale järjest enam juba spetsiifilist, üha peenemaks timmitud tootmist ja tooteid.

Numbriliselt on seda ehk keeruline iseloomustada, aga märgiline võiks olla Kohava tõdemus, et kuivatamata kõige odavama ehitusmaterjali eksportimise asemel ekspordivad meie ettevõtted nüüd värvitud profiillaudu ja -liiste, tehases valmistatud moodulmaju, vineeri. Saematerjali edasi väärindada pole võimalik, ekspordime lõpptooteid. Ja kuigi sae- ja höövelmaterjalid

Ja päris märkimata ei saa jätta ka n-ö käsitööpuitu, millele mõnigi firma on andnud juba tööstusliku mõõtme. Näiteks kadakast on saanud tarbepuit ning arvestatav tooraine köögiatribuutika valmistajatele. Paljud ei pruugi puidust sanitaartehnikast, prilliraamidest, rõivastuse aksessuaaridest või kellakorpustest ju midagi arvata, aga need siiski olemas ja küll nišitoodanguna, ent ikkagi olemas.

Kaugele siis Eesti puidutööstus on jõudnud ja mille poole on mõistlik täna ja praegu püüelda?

Maalehe küsimustele vastab metsatööstur, Eestisse võimsa puidurafineerimise tehase rajamise miljardiprojekti eestvedaja Margus Kohava.

Margus Kohava peab paratamatuks, et edaspidi peab kohalik puidutööstus üha rohkem toorainet hakkama piiri tagant sisse vedama. Kanaleid selleks tasuks otsida juba praegu. Foto: SVEN ARBET

Kuidas Eesti kohaliku tööstuse puidukasutus on arenenud?

Taasiseseisvumise järgselt olid peamised puidutööstused Nõukogude Liidu aegadest pärandina tegutsenud metsamajandid, metsakombinaadid ja ka kolhoosiehituskoondiste puidutsehhid. Neis olid suuremad või väiksemad raamsaagidega saeveskid, aga ka algelised tööstused uste, akende ja voodrilaudade tootmiseks. Kvaliteet ja tööviljakus olid väga nigelad.

Taasiseseisvumise järel need erastati ning uued eraomanikud üritasid neis tegevust jätkata. Vanades saeveskites sisuliselt puudusid kuivatid, seetõttu toodeti ja eksporditi peamiselt kuivatamata saematerjali. Iganenud tehnoloogia ja kogemuste nappus pani aga enamikule ettevõtmistele oma pitseri ja tänaseks päevaks on ei ole samades asukohtades suurtööstusi sisuliselt alles jäänud.

Esimesed moodsamad saetööstused olid Rakvere KEKi Näpil asuv ja Tartumaale Varale paigaldatud Soome tootja Veisto OY valmistatud peenpalgi saeliinid. Aga ka seal kulus palju aastaid, enne kui suudeti investeerida saemasinat ümbritsevasse muusse tehnikasse, et saemasinate võimsus täielikult ära kasutada.

Esimeseks täiesti kaasaegseks saetööstuseks sai 1994. aastal asutatud ja juulis 1995 avatud AS Sylvesterile kuulunud Imavere saeveski. See rajati täiesti lagedale maale ning korraga ehitati valmis kogu terviklik peenpalgi saeveski ning kasutati ainult täiesti uusi seadmeid. Huvitav on meenutada, et sellel ajal ei osatud leida sobivat kasutust jämedast männist toodetud saematerjalile, seetõttu olid sagedad juhused, kus jäme männipalk müüdi endiselt paberipuuks. Varsti lisandus ka teisi moodsamaid saeveskeid, need põhinesid aga suuremas osas Põhjamaadest siia toodud kasutatud seadmetel.

Oluline on fakt, et erinevalt Lätist, kus kehtestati saepalgile eksporditollid järgiti Eestis turumajanduse reegleid ning kohalikud saetööstused pidid tooraine osas konkureerima saepalgi ekspordihindaega. See sundis investeerima efektiivsemasse tehnoloogiasse ning 2000ndate aastate alguseks oli Eesti saetööstus tervikuna väga modernne, samal ajal kui Lätis jätkasid tööd väikesed ebaefektiivsetel kasutatud seadmetel põhinevad saetööstused.

Selleks et metsaomanik saaks metsast Põhjamaade omaga võrreldavat tulu, tuleb arendada paberipuidu kohapealne väärindamine Skandinaavia ja muu Euroopa tasemele.

2000ndate aastate alguses hakkas jõudsalt arenema ka saematerjali järelväärindamine Eestis. Sellest ongi tänapäevaks kujunenud omamoodi Eesti Nokia. Kasutades ära eesti inimeste täiesti heal tasemel tööviljakust ning kombineerides seda Eesti ettevõtlikkuse ja Põhjamaadest madalamate tööjõukuludega väärindatakse Eestis praegu rohkem materjali kui toodetakse.

Mil moel iseloomustada puidutööstuse antavat lisandväärtust materjalile 1990ndate alguses ja praegu?

1990ndate alguses toodeti ja eksporditi kuivatamata saematerjali peamiselt Inglismaa turule. Tänapäeval väärindatakse Eestis rohkem saematerjali kui toodetakse. Okaspuu saematerjali import möödunud aastal oli ca üks miljon tihumeetrit. Eestist kui tooraine, s.t saematerjali eksportijast on saanud hoopis selle importija. Eesti ettevõtted annavad enne, kui selle piiri taha müüvad, saematerjalile nii palju lisandväärtust, kui see on võimalik. Saematerjali asemel eksporditakse värvitud profiillaudu ja -liiste, uksi ja aknaid, liimpuitu, tehasemaju, puitmööblit.

Eestis on väga hästi arenenud ka küttepuitu ja puidujäätmeid kasutav pelletitööstus. Eesti on koduks Euroopa suurimale puitpelletite tootjale.

Selleks, et metsaomanik saaks metsast Põhjamaadega võrreldavat tulu, tuleb arendada paberipuidu kohapealne väärindamine Skandinaavia ja muu Euroopa tasemele. Vajame tänapäevaseid puidukeemia- ehk puidurafineerimise tehaseid.

Milline koht on pikemas perspektiivis puidu põletamisel energia saamisel?

Puidu põletamisel on puidu väärtusahelas kindel koht. Siin tuleb aga olla ettevaatlik ning kasutada ainult muuks, suurema lisandväärtusega toodete valmistamiseks sobimatut ümarpuitu ja puidujäätmeid.

Väheväärtuslik ressurss tuleks muuta energiaks võimalikult selle kasvukoha läheduses. Olukorda, kus üks suurtarbija suudab toetuste kaasabil kokku korjata küttepuidu suurelt osalt Eesti territooriumilt, rikkudes sellega väljakujunenud turutasakaalu ja seades ohtu tehtud investeeringud, ma õigeks ei pea.

Kuidas on arenenud puidutööstuse sektorid ja nende tööviljakus, efektiivsus, materjalikasutus?

Sae- ja höövlitööstus, samuti puitpelleti tootmine on Eestis maailmatasemel. Selle kinnituseks on rahvusvahelise konsultatsioonifirma Indufor läbi viidud uuring Eesti saetööstuste võrdlemiseks muu maailma saetööstustega.

Tööviljakuse ja efektiivsuse mootor on kõrge tooraine hind, Eesti inimeste ettevõtlikkus ja paindlik tööturu regulatsioon.

Kuidas on puidu kasutamist ehituses toetanud seadusandlus ja hangete tingimused?

Selles osas oleme väga kaugel teistest arenenud euroopa maadest. Väga metsarikka maana, kus mets ja puit annavad tööd 38 000 inimesele, ei soosi meie seadused ja valitsuse suhtumine puidu kasutamist.

Riigihangetel seatakse peamiseks hankekriteeriumiks hind, mitte toodete kodumaine päritolu ja loodussõbralikkus. Meie ehitusnormid keelavad ehitada kõrgemaid kui kahe- kuni kolmekorruselisi puitelamuid. Samas tellivad näiteks Soome kohalikud omavalitsused ühiskondlikke hooneid (koolid, lasteaiad, raamatukogud, spordirajatised, bussijaamad) puidust, andes tööd kohalikele ettevõtetele ning väärindades kohalikku taastuvat ressurssi.

Euroopa kõrgeim, 14korruseline puidust korterelamu Norras Bergenis projekteeriti ja valmistati Eestis. Tunneme siis sellegi üle rõõmu.

Milles peitub Eesti puidutööstuse arengupotentsiaal, millised on põhilised edu märksõnad?

Arengupotentsiaal peitub mahu kasvus tooraine impordi kaudu. Eesti enda võimekus saematerjali tootmist suurendada on tõenäoliselt piiri peal ja metsade liigiline ja vanuseline koosseis praegu okaspuupalgi raiemahu olulist kasvu ei võimalda.

Eelkõige metsatööstused on huvitatud oma investeeringute kaitseks ressursi säästlikust ja pikaajalisest kasutamisest. Edaspidine kasv saab tulla peamiselt impordi arvelt, aga selles ei ole midagi halba. On ju hea tunne importida meie tööstustele toorainet lisaks Venemaale ka niivõrd arenenud maadest nagu Soome ja Rootsi.

Edasine kohalikku toorainet vääristav areng peaks tulema puidukeemia valdkonna arendamise kaudu. Seega märksõnad on investeeringud ja tootearendus.

Mida kujutavad endast uued tehnoloogiad puidutööstuses?

Puit sisaldab endas suure osa Mendelejevi tabelist, lisaks sellele hulgaliselt erinevaid keemilisi ühendeid. Puidu peamised koostisosad on tselluloos, hemitselluloos ja ligniin. Kõiki neid saab viimaste aastate tehnoloogilist arengut arvesse võttes edasi väärindada nn tulevikutoodeteks.

Puhast tselluloosikiudu saab töödelda viskooskangaste tooraineks või nanotselluloosiks. Hemitselluloosist saab toota kosmeetikatoodete komponente ja suhkruasendajat ksülitooli. Ligniinist saab toota vedelaid ja tahkeid teise põlvkonna biokütuseid ning süsinikkiudu.

Millistel puidutööstuse tugivaldkondadel oleks veel potentsiaali areneda ja mil moel see võiks toimuda?

Meile, ka puidutööstusele tervikuna, on väga oluline, et metsa majandataks kestlikult ning kõiki neid väärtusi silmas pidades.

Puidutööstuse põhilised tugivaldkonnad on metsakasvatus ja logistika. Kindlasti oleks oluline roll ka ülikoolidel, teadustööl ja tootearendusel. Kaudselt lisanduks töökohti pea kõigis eluvaldkondades, mis moodustab niinimetatud tingitud töökohad ehk tooted ja teenused, mida kõrgemalt tasustatud töötajad saavad tarbida.

Millised on kõige levinumad müüdid metsanduse kohta?

Metsal on kolm peamist väärtust: ökoloogiline, sotsiaalne ja majanduslik. Oluline on mõista nende kolme väärtuse tasakaalu ja suhestada seda meie ühiskonnaga. Eesti on valinud majandusvabaduse koos tasakaalustatud arenguga üheks oma põhiliseks väärtusruumi osaks.

Eesti 104 000 metsaomanikust majapidamist on keskmisena vaadatuna haritud, hoolivad ja teevad otsuseid lähtuvalt pikaajalisest vaatest. Mina usaldan, et nad saavad hakkama, tehes otsuseid meie väärtusruumis ja tasakaalustades ökoloogilist, sotsiaalset ja majanduslikku huvi. Nad on saanud hakkama viimased sada aastat ja saavad ka tulevikus.

Mets jääb kestma. Meile, ka puidutööstusele tervikuna, on väga oluline, et metsa majandataks kestlikult ning kõiki neid väärtusi silmas pidades. Samas on oluline mõista, et mets on meie peamine taastuv loodusvara, mille mõistlik kasutamine võimaldab Eestil areneda teiste Euroopa riikidega samale tasemele, see on Eesti võimalus, millest lõppkokkuvõttes saab kasu kogu riik ja rahvas.

Iga ettevõtjate teenitud euro loob uusi töökohti, maksab palka töötajatele kui ka riigi/avaliku teenistujatele ning teenib riigile ja ühiskonnale maksuraha.

Allikas: Maaleht