Märt Riistop: mets pole konserv

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevdirektori asetäitja ja Puuinfo projektijuht Märt Riistop on tõeline oma ala fänn, kes elab kaasa puidusektori tõusudele ja mõõnadele, aitab kaasa sektori arengule ja propageerib puidu kasutamist ehituses.

2011. aastal pärjati Märt Riistop Eesti Puitmajade Liidu poolt Eesti puitmaja sõbraks. Tiitli teenis ta välja pikaaegse tubli töö eest puidusektoris. Tähendas see seda, et ta on propageerinud 37 puidusektoris töötatud aasta jooksul kirglikult puitu ja puidust ehitamist, loonud juurde puiduvaldkonnas tegutsejatele infomaterjale ja artikleid, jaganud konverentsidel kasulikke teadmisi ning aidanud kaasa kontaktide- ja koostöövõrgustike loomisele.

“Selle töö tulemus ei väljendu minu jaoks ainult palgapäevas,” toonitas Riistop. Ja see paistis välja ka meie vestlusel, mille käigus rääkis mees õhinaga sektori ajaloost, ringlevatest müütidest, puitarhitektuuris levivatest trendidest ja arenguvõimalustest.

Tee õpetajast iseõppijaks

Sattumine puidusektorisse oli Märt Riistopi jaoks kõike muud kui nooruses langetatud teadlik valik. TTÜs, endises Tallinna Polütehnilises Instituudis mehaanikainseneriks õppinud noormehele tehti viimasel kursusel olles ettepanek hakata toiduainetetööstuse masinate asemel õppima puidutöötlemise seadmeid eesmärgiga omandatud teavet ka hiljem tudengitega jagada. “Asi tundus huvitav ja nii see alguse saigi,” möönis Riistop.

Järgnes paariaastane õppeperioodi peale mida ta astuski lekoripulti. Õppejõud oli Märt Riistop ligi kümme aastat, siis tuli tal tahtmine ise valdkonnas kätt proovida. Järgnesid töökohad EKEs ja Kehra Puidutööstuses, samuti tegutses ta mõnda aega ise ettevõtjana enne kui 2011. aastal Eesti Metsa ja Puidutööstuse Liidu tegevjuhi kohale kandideeris ja seal tööle hakkas.

Ettevõtlusperioodile vaatab Riistop tagasi hea tundega. “Olgugi, et selline elukäik nagu minul on olnud, et kõigepealt õpetad teisi ja siis hakkad ise asjaga tegelema, ei ole õige,” sõnas ta lõbusal toonil. Samas on ta veendunud, et ettevõtluskogemust oleks kõigile vaja, nii õppejõududele, poliitikutele kui teiste elualade esindajatele. “See paneb mõistma, kuidas majandus toimib ja elu tegelikult käib. Samas, et ettevõtluses kellelgi teisel midagi teha lasta, selleks pead sa ikka ise ka teadma, kuidas asjad toimivad,” lausus ta.

Mets vajab pidevat hoolt

Olgugi, et Nõukogude aega keegi väga meenutada ei taha, oli see vähemalt metsandusele Riistopi sõnul hea periood, mainis ta oma valdkonnas töötatud ajale tagasi vaadates. “Tollal ei loetud Eestit metsarikkaks riigiks, mistõttu suurem osa Eestis kasutatavast puidust toodi meile sisse Venemaalt,” nentis Riistop. Eesti mets muudkui seisis ja kasvas suuremaks, sest puid raiuti kõigest 3 miljonit tihumeetrit aastas, samas kui metsa juurdekasv oli 12,5 miljonit tihumeetrit. “Nõukogude Liidu periood aitas oluliselt kaasa meie metsareservi tekkimisele,” toonitas ta.

Küsimuse peale, kuidas on lood eesti metsaga praegu, mille suure raiumise pärast ikka ja jälle muret tuntakse, lausus Riistop sootuks vastupidist. “Meie probleem ei ole see, et me raiume metsa liiga palju, pigem see, et raiume seda liiga vähe,” tõdes ta. “Ega mets ei ole konserv ja isegi konservid vahetatakse mingi aja tagant uute vastu välja. Seega suhtumine metsa kui pensionifondi ja lastele pärandatavasse varasse on igati tore, aga seejuures ei maksaks unustada, et tulu tuleb üksnes küpsest metsast,” mainis ta.

Lastele ei saa hoida igavesti puid, mis metsas kasvavad, need tuleb ikka õigel ajal maha võtta, et uued saaksid asemele kasvada, oli Riistop veendunud. Erametsaomanike jaoks ei ole mets aga tihti elatusallikas ja nad ei saa aru metsa raiumise vajalikkusest, teised jälle ei viitsi seda teha.

Puitehitised küündivad järjest suurematesse kõrgustesse

Lisaks metsaraie murele seostatakse puiduga veel kõiksuguseid müüte ja eksiarvamusi. “Üks on kindlasti seotud põlemisega, teine mädanimisega,” lausus Riistop kiirelt. Mõlemad vastavad tema sõnul tõele, ent kuna aeg on edasi läinud ja ehitussektor jõudsalt arenenud, siis ei tasuks neid kahte enam peljata. Puit mädaneb ehitiste juures Riistopi sõnul tänapäeval enamasti ikka kas ehitaja, projekteerija või omaniku süül, kes on hoone hooletusse jätnud. Niisamuti on tuleohutusega.

“Tänapäeval osatakse ehitada puidust väga tuleohutult juba isegi 8-10 korruselisi maju,” tõi Riistop näite. Sageli on nende ehitamise vähesuse taga aga ehitusfirmad, mille tootmisvõimsused on rajatud betoonelementide tootmiseks, mainis Riistop. Ja loomulikult ka hind. Eesti ehitajad on teinud 5- ja 6-kordseid puidust maju Norrasse. Eestis pole neil aga turgu, sest nende eest ei taheta väärilist hinda maksta.” Raske on seetõttu puidu kasutamist massiliselt populariseerida.

Hoolimata sellest on aga mitmel pool maailmas olemas näiteid 10 ja isegi 20-korruselistest majadest. “Puidust saaks ehitada isegi veel kõrgemaid maju, aga sel puhul lähevad kõik kõrgustesse pürgivad lisameetrid natukene liiga kalliks maksma. Samas on jälle nii, et mida kõrgem maja, seda suuremad on ehitamisel puidu eelised, sest kõrghoone alumine osa kannab ülemiste raskust. Puidu puhul on see aga oluliselt väiksem (betoonist – toim),” võrdles Riistop.

Samuti on puit järjest populaarsem ehitusmaterjal piirkondades, mida aeg-ajalt maavärinad raputavad, näiteks Itaalias või Jaapanis. Kui betoon- ja teraskonstrutsioonidesse tulevad peale tugevat raputust praod sisse, mis muudab need ohtlikuks, siis puiduga seda ohtu pole. Ta kestab ikka edasi.

Tarbija hääletab rahakotiga

Puidu elujõulisuse tõestuseks on ka näiteks 1000 aastased templid, Norras, Jaapanis ja mujal säilinud sajandeid vanad hooned. Meil on selleks näiteks 1641. aastast pärist Ruhnu kirik. “Puidu pikaealisuse tõestuseks on ka Eesti puitasumid. See 50 aastat, kui nad eikellegi omandis oli ja neid ei hooldatud, neid ei hävitanud. Nad on endiselt taastamiskõlblikud,” mõtiskles Riistop vana puitarhitektuuri peale.

Samas uut ja põnevat puitarhitektuuri tehakse ka iga aasta järjest juurde. Huvitavate lahendustega on talle jäänud silma näiteks Ahhaa teaduskeskus Tartus, samuti Sõmeru vallamaja ja Võru toidukeskus. “Inglismaal on paljud uued ja suured koolihooned puidust. Nad on üldse teistest puidust projekteerimise vallas ees. Eks nad on saarerahvas ka, nende jalad saavad varem märjaks kui teistel. Nad peavad keskkonna peale rohkem mõtlema,” toonitas Riistop. Huvitavat arhitektuuri leiab palju ka Taanist, Rootsist, Soomest, Jaapanist jm.

“Meil on arhitektuuri vallas nii vedanud kui ka mitte vedanud. Meie hinnatase ei ole nii kõrge, et inimene, kellel on mingil määral raha, ei saaks tellida individuaalprojekti. See on suureks plussiks. Meil on arhitekti individuaalprojekti järgi ehitatud maju järjest rohkem,” tõi Riistop välja plussi. Miinuseks on aga leviv hirm, et puitmajade ehituse puhul kohtab suuresti ainult tehasest tulnud masstoodangut. “Halvemal ja odavamal juhul see ongi nii, aga tegelikult ei ole mingit põhjust, et see peaks nii olema,” rõhutas Riistop.

Betoneerijad puuseppadeks

Sageli hääletavad tarbijad aga rahakotiga, nii et kui isegi mõeldakse puitarhitektuuri keskkonnasõbralikumate lahenduste peale, siis hinnanumbrid panevad paika tegelikud otsused. “Kunagi osalesin roheliste töökohtade raporti koostamise töös. Toona ei osanud keegi öelda, mida see roheline töökoht tähendab. Mina julgen pakkuda, et roheline töökoht tähendab betoneerijate ehitajateks ümber õpetamist,” sõnas Riistop lõbusal toonil.

 

CV

Märt Riistop

Sünniaeg: 07.01.1954

Haridus: TPI 1977, mehaanikainsener (cum laude)

Töö:

TPI puidutöötlemise kateedri vanemõpetaja 1979-1989,

EKE MTK direktor 1979-1991,

Kehra Puutööstuse arendusdirektor 1992-1999,

OÜ Notio Puit tegevdirektor 1999-2001,

Eesti Metsatööstuse Liidu asedirektor ja Puuinfo projektijuht al 2001kuni tänaseni

Hobid: tervisesport, lugemine, puutöö

Allikas: Äripäev Online, Signe Sillasoo:

 

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid