Meistrid viimase mööbli vabrikust

Igahommikune dilemma mida selga panna muutub eriti teravaks sel päeval, kui on käes järg ametit vahetada. 
Süüdistan endamisi kolleegi, kes istutas mulle pähe mõtte uurida lähemalt, kuidas kirstutehases tootmine käib. Kokkulepe firma juhiga on juba tehtud ja minema peab.

Kirstude ja matuste teema tundub küllalt morbiidne ja murrangi pead, kas riietada end üleni musta või on ka lillemustriline rõivatükk sobilik.

Valin lõpuks musta-valgetriibulise pluusi ja tumedad püksid. Ja mu lemmikud, värviliste kivikestega surnupealuu kujutisega kõrvarõngad on kah nagu teemasse.

Koigis asuva Elen Puidutöötlemise OÜ juht Elmar Meikup tuleb maja ees vastu, surub käe pihku ja ütleb, et lähme vaatame siis, kus see ajakirjanik oma käe mustaks saab teha.

Huvitav, tavaliselt öeldakse ju ikka «käe valgeks». Ilmselt on selles ettevõttes vähe teistsugune huumor.

Meikup teeb kõigepealt sissejuhatuse ettevõtte ajalukku ja saan teada, et rohkem kui 20 aastaga on ettevõte töötanud end üles niipalju, et on nüüd üks Eestis sel alal tegutsevatest ettevõtetest üks suuremaid.

Kirstuturu kuningad niisiis. Koigis toodetud sargad ja urnid lähevad peamiselt Soome, aga ka mujale Skandinaaviasse, samuti Saksamaale, Hollandisse. Siinkandis toodetud urnid on avastanud endale ka ameeriklased.

Tootmist uudistades jõuan üsna kiiresti selgusele, et päris oma käega ma siin vist midagi valmis teha ei suuda. Enamik tootmisest on automatiseeritud ja kontorilaua tagant tulnud ajakirjanikku arvutiprogrammi juhitava masina kallale puusärgidetaile välja lõikama lasta oleks sulaselge rumalus.

«No otsime mõne rahulikuma töö,» lohutab Elmar Meikup ja pakub välja dekoreerimistsehhi. Avab ukse ja suunab mind puidulõhnalisse ruumi.

Silm haarab esmalt nii pitsivahtu kui ka padjakuhilaid. Tegemist pole siiski mõne daami buduaari tarvis aksessuaaride tootmisega, vaid selles ruumis saavad kirstud sõna otseses mõttes uue kuue.

Suurte klaasakendega ülejäänud tsehhist eraldatud ruumis on riiulile laotud mitmevärvilised kangarullid ja esmapilgul tundub, justkui oleksin sattunud mõnda väiksemasse õmblusateljeesse. Tegelikult on see töödejuhataja Elle Siimensoni töökoht. Valgest voodrisiidirullist sobivat tükki käristades ütleb Siimenson, et just seda tooni riiet kasutatakse kirstude dekoreerimiseks kõige rohkem, ent tihtipeale tuleb lahti rullida ka mõnd teist värvitooni kangas.

Kümme aastat selles ametis olnud Siimensoni põhiülesanne ongi kangas õigesse mõõtu tükeldada. Kõrvalruumis seevastu on naised ametis kirstutoorikute dekoreerimisega, kattes sarkasid seest ja väljast kõigepealt paberiga ja seejärel kangaga.

Elmar Meikup pakub, et see töö võiks mulle jõukohane olla. Noh, nüüd on minu tähetund!

«Tule, ma näitan sulle,» kutsub üks tsehhis askeldav naine, surub mulle pihku klambripüstoli ja osutab: «No hakka tulistama!»

«Mismoodi?» küsin abitult, sest kuigi olen ennegi klambripüstolit kasutanud, on sel korral tegemist palju ägedama pilliga –ikkagi suruõhul töötav.

Meelde tuleb «Home Alone» film… «Vaat siit ja siit lase paber kirstu külge kinni,» õpetab Svetlana. Kuuletun ja täidan käsku ning tärinal sülgab püstol kirstuserva külge klambreid. Ilmselgelt liiga palju. «Ei, nii palju pole vaja!» märgib Svetlana kõrvalt.

Proovin uuesti. Hästi tundlik relv on see igatahes. Järgmine katse ei erine oluliselt esimesest ja mõtlen murelikult, et kui see kirst ühel heal päeval oma otstarvet täitma peaks, siis on kandjatel tavalisest rohkem pingutamist. Metalli on selles nüüd küll kindlasti üle normi rohkem.

Svetlana lohutab, et sest pole midagi, ja nokib üleliigsed klambrid välja. Vilunud liigutustega silub ta kirstukaant katvat paberit ja muudkui osutab, kuhu peaksin järgmised klambrid kinnitama. Kirstukaane küljed ja otsad saavad paberikatte, edasi võtab Svetlana juba tuttava valge voodrisiidi ja kinnitab selle omakorda paberile, ikka klambripüstoli abiga.

Uurin igaks juhuks, kas see on tõesti sama materjal, mida kasutatakse jakkide ja pintsakute voodri valmistamiseks. «Nii on,» kinnitab Svetlana.

Kui peaksin lähiajal kangapoodi sattuma ja kuulen, et keegi küsib kuus-seitse meetrit voodrisiidi, vaatan teda ilmselt hoopis teise pilguga.

Uurin vahepeal ka Elle käest, et kuigi kirstukangaste valik on suur – oma 20 tooni, kas keegi on ka oma materjaliga tulnud.

No et leidis poest huvitava siidiriidekanga ja avaldab soovi just sellise kangaga kaetud kirstus maetud saada. «Ei, sellist soovi pole küll keegi avaldanud. Küll aga toodi kord kirstu asetamiseks kodust isiklik padi,» teab Elle öelda.

Kuigi vabrikus valmistatavad laastuvillaga täidetud padjad näevad ka kenad ja mugavad välja, eelistas inimene kadunukest viimsele unele saates ikkagi päris patja.

Vahepeal olen kirstukaane dekoreerimisega jänni jäänud. Et riie kataks puitu korrektselt, tuleb seda vahepeal sirgeks sikutada, et inetuid volte sisse ei jääks.

Sikutada tuleb ikka päris kõvasti, samal ajal on seda tarvis ka teises käes oleva klambripüstoliga kärmelt kinnitada. Nüüd jään hätta, sest vasakukäega kangast tirides ja paremaga klambreid tulistades läheb asi puhta untsu.

Vasakukäelisena ei suuda ma paremas käes olevat klambripüstolit kuidagi hallata ja klambririda kipub hirmus viltuseks kujunema.

Svetlana julgustab mind küll jätkama ja uuesti proovima, ent annan alla. Pealegi – mis siis, kui rikun midagi ära? Kes seda kiivas kangaga kaetud kirstu tahab…

Svetlana on seda tööd teinud umbes seitse aastat ja ütleb, et põhimõtteliselt saab ameti käppa nelja kuuga ning suhteliselt tegijaks võib end lugeda see, kes on kirste dekoreerinud juba aastajagu.

Ja mina tahtsin tunniga meistriks saada…

Svetlanal kulub ühe tavamõõdus kirstu dekoreerimiseks veidi vähem kui pool tundi. Keerukama tellimuse puhul, kui kangast tuleb drapeerida ning paigutada kirstule narmad ja tutid, kulub aega tunnijagu.

Hea vähemalt, et eestlased on lihtne rahvas ja eelistab minimalistliku kujunduse ja kaunistustega sarka. Ghanas valmistatakse väga erilise kujuga kirste, mis on näiteks lennuki-, auto-, kala-, sea-, sibula- või koguni krabikujuline.

Arvud:

• 1991. aastal toodeti ettevõttes 70–100 kirstu kuus, 2013. aastaks on see arv kerkinud 2000 peale.

Puusärke valmistatakse seitsmest puiduliigist, nagu mänd, kuusk, saar, tamm, kask, must lepp, haab.

• Ütlemine, et kirst pole muud kui kuus lauda, tänapäeval enam ei kehti. Kirstutoorik pannakse kokku kümnest detailist.

• Kirstul on tavaliselt kuus käepidet. Soome eksporditakse peamiselt käepidemeteta sargad.

• Odavaima sarga saab 68 euro eest, kallimate hinnad ulatuvad 500 euro kanti.

• Kirstu kaunistamiseks kulub kangast keskeltläbi kuus-seitse, keerukamate lahenduste puhul ligi kümme meetrit.

Iga sule eest tuleb teises ilmas vastust anda

Inimesel ei tohi lasta voodis padjal surra. Padi tuleb enne seda ära võtta. Ka sukad ei tohi jalas olla, ka sukkades ei tohi surra. Kui sa sured padjal, on see patt, sest Jumal magas laudadel.

Kui sured padjal, tuleb arvestada, et iga sule eest, mis padja sees oli, tuleb teises ilmas vastust anda.

Maeti tavaliselt heledas pihikseelikus, räägitakse, et teises ilmas kästakse seda pesta.

Rätik peab samuti hele olema. Punast ei tohi olla. Kui paned punase rätiku pähe, sureb varsti su sugulane. Kui surrakse uuel diivanil või voodil ja seda on kahju ära visata, siis ei tohi elav inimene sellel kuus nädalat ei istuda ega magada. See peab seisma kaetuna. Sellel diivanil põleb kõik ära.

Matta tuleb hommikul kell üheksa, kirst juba kell kümme välja viia. Õhtul tuleb matta pihtimata inimesi.

Kalmistul tuleb enne kella 12 ära käia, õhtupoole ei tohi. Surnutele ei meeldi, kui nende rahu tullakse õhtuti segama. Pärast kella 12 nad puhkavad.

Allikas: Eesti vanausuliste matmiskombed

Jaapanis maetakse surnud lõhnavas kirstus

Puusärk on tavaliselt puust, aga võib olla ka kivist või muust materjalist.

Puusärgi võib koos selles oleva surnuga hauda panna või põletada. Puusärgi võib ka jätta mausoleumi, kirikusse või katakombi, kus inimesed saavad seda vaatamas käia.

Mõnes riigis on üks neist kommetest ülekaalukalt valdav, mõnes praktiseeritakse mitut – see sõltub kultuurist.

Isegi haudapanekuks mõeldud kirste mõjutab kultuur. Näiteks Euroopas on tava valmistada kirst laudadest. Keskajal tegelesid sellega puusepad, aga Jaapanis oli sel ajal tava matta inimesed ümmargustesse kirstudesse, mida valmistasid aamissepad.

Judaismi nõuete kohaselt peab kirst olema lihtne, puust, ilma kaunistuste ja metallist osadeta. Isegi naelte asemel kasutatakse puust kinnituspulki.

Seevastu Hiinas ja Jaapanis on hinnatud lõhnavast vastupidavast puidust, näiteks elupuust, krüptomeeriast, küpressist või lõhnaseedrist kirstud.

Mõni puusärk varustatakse klaasist kaanega ja on mõeldud surnukeha alaliseks näitamiseks muuseumis või mausoleumis. Niisugused kirstud valmistati näiteks Vladimir Leninile, Kim Chŏng-ilile ja Lumivalgekesele.

Allikas: vikipeedia

Allikas: Järva Teataja, Merit Männi     

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid