Minski ehitusmess: tuttavas nõukaaja vaimus

10.-13. septembrini toimus Minskis rahvusvaheline ehitusmess Budpragres, kus esitleti eestlasele tuttavaid, tradit­sioonilisi nõukogude aja päraseid tooteid, mis erilisi üllatusi ei pakkunud.

Messil oli osavõtjaid peale Valgevene ka, Venemaalt, Poolast, Ukrainast, Taanist ja Türgist. Baltimaadest olid esinda­tud Leedu ja Läti. Eesti lippu kah­juks ei lehvinud ning ilmselt Eesti firmasid väljas ei olnud. Kas Valge­vene pole Eesti materjalimüüjatele ekspordimaana piisavalt atraktiiv­ne või on mõni muu põhjus, ei oska öelda. Ilmselt on oma osa ka üsna viletsatel ühendusvõimalustel. Meiegi reisiseltskonnal oli valida, kas lennata Riia või Helsingi kau­du. Kui arvestada, et tagasilennul tuli Helsingis neli tundi aega para­jaks teha, siis pidevalt lendama ei ahvatle.

Päikesepatareid pole Valgevenes uudistoode

Minski ehitusmess oli korralda­tud suuremas spordihallis ja seegi polnud täiesti täis. Seega on üritus suuruselt ilmselt samasugune Tal­linnas kevaditi korraldatava mes­siga või pisut väiksemgi. Väliekspositsioon oli soodsamate ilmade tõttu küll suurem. Juhtusime saa­buma messi avapäeval ja seega saime näha ka messi avamist ning Val­gevene eliidi esindajaid. Kui Eestis on harjumuspärane, et ehitusmessi avab minister, siis siin anti avasõna ministri asetäitjale. Ka suurkorpo­ratsioonide ja riigiettevõtete esin­dajad olid asetäitjad, mitte põhi­lised bossid. Seega on ehitusmess siin pigem teise ešeloni pärusmaa, n-ö esimestele meestele pole üritus ilmselt piisavalt atraktiivne.

Messi väljapanek erilisi üllatusi ei pakkunud. Esindatu oli tavapä­rane, Balti regiooniski nähtav. Siin­kirjutaja muidugi pööras suuremat tähelepanu enda kitsale erialale ehk lamekatustele. Suureks pettu­museks oli seda teemat väga vähe – õigupoolest nägin vaid ühte boksi, kus oli ka midagi lamekatustest.

Viilkatuse materjale oli esinda­tud rohkem, kuid väljas olid tava­pärased kaubamärgid, mis ka Balti messidel alati esindatud. Kõige suurem katusematerjalide, rõdude ja terrassikatete valik oli boksis, mis esindas kaubamärke Gerard ja Ströher. Ruukki oli suurema bok­siga väljas. Lamiluxi katuseaknad, ACO rennisüsteemid ja IKO bituumensindlid jäid samuti silma.

Päikesepatareid pole ka Val­gevenes enam uudistoodang. Neid võis näha nii messil kui ka linnas. Betoonifirmad pakkusid plast-, metall- ja vineersaalungeid ning tutvustasid oma võimalusi ja val­misobjekte. Kõikvõimalike valuvormide näidiseid ja armeeringudetailide pakkujaid oli samuti.

Ventilatsioonitoodetega olid väljas Lindab ja Systemair.

Rikkalikus valikus akna- ja uksetooteid

Akna-ja uksetootjate seas olid esin­datud ka Valgevene kohalikud kau­bamärgid ja nende valik oli rikkalik. Eestiski tuntud FLIR-termokaameraid oli terve boksitäis ja asjatund­likku nõu oldi lahked jagama. Valge­venelaste kohalikust toodangust võis näha savitelliseid ja katusekive.

Elektri poole pealt olid esinda­tud vanad, eelmise sajandi esimese poole elektrijuhtmed, lülitid, steps­lid, kinnitid ja muu vajalikku kraa­mi imiteeriv seadmestik. Väideta­valt on selliseid võimalik ka Eestis saada, kuid mina pole veel näinud. Igal juhul on ajastutruu efekt taga­tud. Suurema läbimõõduga elekt­rikaableid tarnitakse tänini sama­sugustes puidust kaablirullides nagu nõukogude ajalgi.

Sisekujunduseks pakuti nii sei­na- kui ka põrandakatteid. Kõige huvitavam oli puidu ja kivimustriga paksemat sorti ja reljeefse pinnaga tapeet või spoon, mida siinmail ei ole õnnestunud näha. Rahvusliku mustriga keraamilised plaadid jäid samuti silma.

Belarus ei jää lääne analoogidele alla

Belarusi traktorid olid esindatud suurel alal. Oli nii vanu MTZ 80 baasil aretatuid kui ka uuemaid, mis vähemalt välimuselt ei jää lää­ne analoogidele millegi poolest alla. Kuna Belarusi esindus on ka Eestis olemas, peaks Ehitaja lugeja neid hästi ette kujutama. Masinad olid saadaval rikkaliku erineva varus­tusega. Ilmselt on osa neist oma­toodang ja osa sisse ostetud.

Omatoodangu võis ära tun­da pisut robustsema välimuse ja veidi madalama viimistlustaseme järgi. Samas kõrval aga olid ka maailmas tuntud Caterpillari ja Hitatchi traktorid, kopad, laadu­rid ja huvilisi jätkus mõlemale. Kõikvõimalikke tõstukeid ja tellin­guid jagus samuti – oma kohalik Belaruslift oli kuulsate eurooplaste kõrval. Linna peal ehitusplatsidel olid esindatud nii kohalikud kui ka maailmas tuntud firmade masi­nad, nagu ka Venemaa Tšeljabinski traktoritehase linttraktorid. Natu­ke robustsemad ja nurgelisemad nad küll on, kuid ilmselt ajavad vähenõudlikul kliendil, kellel iga rahatäht arvel, tublisti asja ära. Kuigi masinate disaini on püütud kaasajastada, võib neid ka nõu­kogude aja viimasel kümnendil toodetud vorme lihtsalt ära tunda. Igal juhul alahinnata ja ära põlata seda tehnikat ei maksa.

Ekskavaatorid Dnepr on ilmselt samuti juba nõukogude ajal ehitusmasinaid tootnud tehase järeltulija nüüdisaegne toodang. Veoautodest olid kohal nii kohalik MAZ kui ka Venemaa GAZ, mõlemad ka ehi­tusel vaja mineva varustusega. Samasuguseid mudeleid on ilmselt võimalik tellida ka Eesti esindu­sest. Siiski oli ka üks selline auto, mida ma varem näinud polnud – seda esitleti Petrovichi kaubamärgi all.

Allikas: Ehitaja, Alo Karu (ehitusekspert hoone piirdetarindite alal, tehnikamagister)      
 

 

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid