Õpipoisistaatus tõuseb au sisse ja viib õppurid koolist tööle (Maaleht)

Sügisest proovib valitsus juba teist korda anda hoogu nn õpipoisiprojektile – eelkõige kutsekoolides rakendatavale õppemeetodile, mis keskendub praktilisele tööle ettevõttes ja selle käigus eriala omandamisele.
Õpipoisiõpe oli kord juba päevakorral, selle põhialused töötati välja ja seadustati 2006. aastal, kuid toona sellest suuremat asja ei saanud, ja tõele au andes pole saanud siiani, sest vaid paar protsenti kutseõppijaist on haaratud töökohapõhise õppega.

Nüüd on projekti eestvedaja suuresti Eesti Tööandjate Keskliit, mille haridusnõunik Anneli Entson on seda meelt, et sellised majandussektorid nagu kaubandus, teenindus ja tootmine janunevad kutsekoolidest tulevate praktiliste teadmistega tublide noorte oskustööliste järele. Praegune haridussüsteem paraku aga toodab vaid n-ö tublisid koolijütse, kel selge ajalugu ja arvutamine, ent kes treipingi taga või ostukeskuse teenindusleti ääres hätta jäävad. Lõppeks tuleb ettevõtjal vajalikud spetsialiteedid ikkagi kohapeal n-ö töö käigus välja koolitada.

Sestap võttis tööandajate keskliit tõsiselt nõuks õpipoisiõpe volüüm 2 teoks teha ehk siis sellele juba õigupoolest olemas olevale õhk sisse puhuda. Seda koostöös ettevõtlussektorite katusorganisatsioonidega. Haridus- ja teadusministeerium (HTM) ning SA Innove on teatanud ka valmisoleksust projekti rahaliselt toetada.

Põhiline rõhk praktilisel tööl
Anneli Entsoni sõnul on tööandjate keskliit teinud päringud kõigist erialaliitudest nende sektori ettevõtete soovide ja ootuste kohta õpipoisiõppele ning üldse kutseharidussüsteemi võimalike ümberkorralduste kohta, muutmaks seda rohkem ettevõtjatest tööandjate vajadusi arvestavaks.

„Ka Euroopa Liit panustab kutseõppele praegu väga palju. Julgen kinnitada, et paljude teiste riikidega võrreldes on meil olukord üsna hea. Kas või selle poolest, et otseselt ei ole meil vaja hakata seadusandlust muutma,“ kirjeldab Entson. „Õpipoisiõpe on meil seadustatud haridusministri 2013. aasta käskkirjaga, ka praegust projekti eest vedav töögrupp pandi kokku HTMi poolt. Sinna kuulub ka kolm inimest ettevõtetest.“

Õpipoisiõppe puhul on oluline just selle õppe praktiline suunitlus – 2/3 õppe mahust tuleb läbi viia töökohas. Ja kuigi õppepraktika peavad läbima ka praegused kuseõppijad, jääb sellest tööandjate hinnangul ilmselgelt vajaka, et koolipingist tulnu õpitud erialal kohe täiel rinnal ametisse võiks asuda.

Entsoni hinnangul sõltub praeguse praktika tulemus paljuski praktikandi hoolsusest – kes ikka on võtnud nõuks viilida, see teeb seda niikuinii. Samas on küll ja küll ka häid näiteid noortest, kes tulnud õppetöö raames mõnda ettevõttesse praktikale, seal on tekkinud aga nõnda hea klapp, et vaevalt lõputunnistus ühes taskus, kui teise saab panna firma pakutud töölepingu. Mis tegelikult on ka õpipoisiõppe üks eesmärke – siduda õppur võimaliku töökohaga juba kooliskäimise ajal. Elu on näidanud, et kui selline korraldus sujub, siis on sel ka tulemust.

Kuidas tagada tulemuslikkus?
Õpipoisiõppe õppekavad töötatakse välja sääraselt, et õpe lubaks võimalikult kiiresti ametialased oskused omandada. Seega peaksid need olema võimalikud lühikesed.

„Kindlasti pole positiivne tulemus, kui õpipoisiõppe laiendamise programmist kokkuvõtet tehes saame tõdeda, et raha on kulutatud, hulk tegevusi tehtud, kuid kahjuks õpib õpipoisiõppes ikka ainult 2% kutsehariduse omandajatest,“ nendib Entson. „Õpipoisiõpe peab olema paindlik ning arvestama tööandjate ja õppijate reaalseid vajadusi. Tööturul edukaks toimetulekuks ei piisa üksnes teadmistest või lihtsast töötamisest, vajalikke oskusi omandatakse tööprotsessis ja tööprotsessist tuleb aru saada.“

Töökohapõhise õppe laiendamise aruteludes on olulisel kohal olnud küsimused, kas õppe sisu määrab tööandja või kool; kas õpipoiss on eelkõige töötaja, keda tööandja tahab (täiend)koolitada kutsekooli oli juures või peaksid õpipoisid kutsekoolist ettevõttesse n-ö pikale praktikale tulema. Ja kas plaan laiendada õpipoisiõpet, võttes sihtrühmaks ka põhihariduseta noored, on teostatav?

Huvi peab olema kahepoolne
„Praegu on kõige olulisem see, kuidas ikkagi saada tööandjad protsessi kaasata. Üks mõte on, et soovime aidata edasi ka neid, kel õppimine millegipärast pooleli jäänud. Sestap avanevad õppegrupid kolmel korral õppeaasta jooksul. Ja see võiks ju pakkuda ka ettevõtjaile paindlikkust tööjõuvajaduse rahuldamisel,“ kirjeldab Entson plaane. „Ka õppida soovijate seas peaks tõusma nõudlus kohtade järele nendes gruppides ning lõpptulemusena saaks töökohtadele saata häid spetsialiste.“

Nii on õpipoisiõppe suur sihtgrupp ka juba ettevõtetes töötavad inimesed, kel soov oma haridust või oskusi täiendada, mingile kitsale valdkonnale spetsialiseeruda. Siiani koolitasid ettevõtted neid inimesi peamiselt ise, nüüd on võimalik suunata nad õpipoisiõppe raames n-ö päris kooli.

Enne kui ettevõte võib õpipoisiprojekti raames noori praktikale võtta, tuleb läbida omamoodi atesteerimine, mille käigus koos kutseõppeasutusega hinnatakse õppetingimusi, mida firmal pakkuda on. Lisaks selgitatakse välja, millised õppekavas kirjeldatavad õpiväljundid on omandatavad ettevõttes ja milliste omandamine tagatakse koolis või teises praktikakohas.

Anneli Entson ütleb, et seni on tööandjad täheldanud vajakajäämist pigem noorte sotsiaalse toimetuleku vallas, ja loomulikult ei soovi tööandja koos praktikandiga saada endale kasvataja rolli. See näitab, et meie kodudes, aga ka põhikooli tasemel pööratakse vähe tähelepanu sellele, et lapsed endaga ise hakkama oskaksid saada. Sõnaga – ollakse liialt hädised, et iseseisvust nõudvasse tööellu astuda.

Ettevõte ütleb, kool annab
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tööstus- ja haridusvaldkonna teemajuht Pille Meier märgib, et tihtipeale tekkib ettevõtetes probleem sellest, et miks peab keegi firma töötajatest pühendama aega ja energiat mingisugusele koolitamisele.

Tõsi, Anneli Entson möönab, et murekoht see on, praegu aga ei võimalda seadused õpipoisiõppe praktikajuhendajatele lisatasu maksta. Õigupoolest pole sellist raha, et maksta. Siiski lubab Entson selle teemaga tegelda, ehk leitakse ka mingi lahendus.

Õpipoisiprogramm peaks pakkuma lahenduse ka näiteks väikeste ettevõtete laienemissoovidele. Kui selline ettevõte teatab kutsekoolile, et tal on nt kahe aasta pärast vaja saada kümme nii- ja niisuguse profiiliga spetsialisti, peaks kool leidma võimaluse õppekava raames need spetsialistid vajalikuks ajaks ettevõttele ka anda. Kindlustunne oleks kahepoolne – firma saab vajalikud töötajad, kool teab, et õpilastel on selles ettevõttes praktikakohad olemas. Pealegi õnnestub praktika vältel nii ettevõttel õpilast kui õpilasel ettevõtte inimesi tundma õppida. Praktikant saab aimu tulevasest töökohast, tööandja näeb, kas noores on soovi ja võimekust sel erialal edasi areneda. Ja kui praktikant on ettevõttes, on see ka firmale justkui ajend enda korrastamiseks.

Tegelikult taandub heade ametioskustega inimeste vähesusele suuresti kogu meie majanduse mahajäämus, vähene tööviljakus ja kesised palgad.

Allikas: Maaleht

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid