Paindlik Eesti puidutööstussektor toob raha riiki (Äripäeva lisa)

Eesti puidutööstussektor on paindlik ning suudab kohanduda ka kasvavate globaalsete trendidega. Eeliseks kohalik toore, mida kasvab pidevalt rohkem juurde, kui üles töötatakse.

Andre Purreti magistritöö “Eesti puidutööstussektori arengu ja tulevikuväljavaadete analüüs” pälvis mullu Eesti Metsaja Puidutööstuse Liidu poolt välja antava preemia parima metsandusalase lõputöö eest. Tööd võib pidada oluliseks, kuna see annab pildi Eesti puidutööstuse olukorrast, näitab, kuhu suunas liigub saetööstus tulevikus, ning selgitab, kuidas hetkel valitsevad nõrkused tugevuseks pöörata.

Tähelepanu kliimamuutusele. Tööst selgus, et Eesti saetööstuse konkurentsieelistest on tähtsaimad ettevõtte asukoht, kodumaise tooraine olemasolu ja vertikaalne integratsioon. Tulevikus peab tähelepanu pöörama kliima muutustega seotud mõjudele, sektorite vahelisele koostööle, konkureerivate toodete arenguvõimalustele, tootlikkuse tõusuga seotud lisandväärtusele ja üleüldisele tarbimise kasvamisele. Võib öelda, et puidutööstuse sektor on paindlik ning suudab kohanduda ka kasvavate globaalsete trendide ja struktuursete muudatustega. Konkurentsieelis on neil ettevõtetel, kes suudavad pöörata oma nõrkused ja ohud tugevusteks.

Eesti kui suure metsasusega riik peaks olema teadlik enda asukohaga seotud varjatud väärtustest. Tooraine aspektist vaadates on ilmselge, et aja jooksul metsa pindala järjest suureneb, samal ajal kasvab puidu aastane juurdekasv minevikus tehtud teadlike otsuste tõttu. Purret arvab, et lähitulevikus ei suudeta metsi üle kasutada ning pigem tuleks keskenduda metsade struktuurist tingitud võimaluste ärakasutamisele, kuna majanduslikult on kasutu kasvatada puidutööstusele vajalikke puuliike nii vanaks, et puidu väärtus märgatavalt langeb.

Tööst tuleb välja, et Eesti saematerjal on väga konkurentsivõimeline. Suurim osa sellest liigub Soome ning Ühendkuningriiki, samal ajal kui Lõuna-Eestis asuvad saeveskid täidavad peamiselt Läti turgu. Just puitmaterjali eksport on see, mis võimaldab tulevikus palkasid tõsta ning raha peab liikuma väljastpoolt sisse, mitte ümberjaotuma riigisiseselt.

Puidu kasutamine on muutunud trendikaks, seega on nii mõnedki tööstused leidnud omale turuniši ning tegelevad ekspordi asemel toodetele kohapeal lisaväärtuse loomisega. Purret toobki välja, et Eesti turu iseärasuste tõttu ei ole siin enam ruumi suurtele saeveskitele, ning edukad võivad olla ka nišitoodetele spetsialiseeruvad pisemad ettevõtted.

Fookus põhitegevusele. Hea märk on see, et paljud tootmisettevõtted on leidnud võimaluse puidujääkide ära kasutamiseks. Saetööstuse kõrvalproduktide kasutamine on näide efektiivsest majandamisest ning tootmise optimeerimisest. Samas tuleb seoses saeveskite kõrvale tekkinud pelletitehastega silmas pidada, et fookust peaks hoidma põhitegevusel, kuna mitme erineva tootmisprotsessi samaaegne kontrollimine on keerulisem.

Rääkides tööjõuvajadusest puidutööstuses on selge, et tulevikus väheneb vajadus füüsilise töö tegijate järele. Pigem tuleks keskenduda tehnoloogiaja infotehnoloogiaalaste
oskuste ja teadmiste täiendamisele ning tegeleda tooteja tehnoloogiaarendusega selleks, et arendada klientide vajadustele vastavaid teenuseid, tegeleda ka kliendi vajadustele vastavate teenuste arendamisega.

Hoolimata eeltoodud aspektidest ei ole puidutööstuses lähiajal näha drastilisi muudatusi. Tegu on alaga, mis on tugevalt seotud traditsioonidega ja neid ei ole kerge murda. Muidugi võib muutuda puidu kogumise ja töötlemise viis seoses innovatsiooniga tööstuses üldiselt, aga seda on võimatu ette ennustada. Ülemaailmsete kliimamuutuste tõttu ilmselt suureneb harvendusraiete maht ning püsimetsanduse praktiseerimine muutub järjest populaarsemaks. Igal juhul suureneb tulevikus järjest enam vajadus puidu ja puidutoodete järele, seega pole karta puitmaterjali ülejääki.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid