Postimees on rohelisem kui iial varem

Millest koosneb Postimees? Sisuliselt muidugi artiklitest ja fotodest, vormiliselt paberist ja trükivärvist.

Üsna harjumuspärane on pidada paberlehe tootmist mitte just kõige keskkonnasõbralikumaks tegevuseks. Ent kui aastakümnete eest hävitas ajalehe trükkimine tõesti loodust, siis nüüd võib trükikoja Kroonpress keskkonnajuht Sander Jahilo julgelt öelda, et värske Postimees, mida praegu käes hoiate, on keskkonnasõbralikum kui kunagi varem.

Selle tõestuseks on Postimees kasutusele võtnud märgistuse Greenline Print.

Märgiga Green­line Print tähistatakse trükised skaalal A–F, lähtudes Suurbritannia standardiinstituudi juhtnööridest. Igal märgisel on unikaalne kood, mille abil saab internetist vaadata, millistes trükietappides on loodussäästlikkus saavutatud.  Postimees on välja teeninud märgise A+, mis näitab kõrgeimat taset. A-klass näitab Jahilo sõnul, et ajalehe tootmisel alates toorainete hankimisest kuni trükkimiseni on õhku paisatud kasvuhoonegaaside kogus skaala madalaimal tasemel. Plussmärgi on tähistusele juurde teeninud taaskasutatud kiust tehtud paber. Postimehe trükkimiseks kasutatav paber sisaldab taaskasutatud kiudu kuni 73 protsenti.

Jahilo toob võrdluseks, et ühe Postimehe üksikeksemplari süsinikjalajälje korvamiseks peaks lugeja loobuma 450-meetrisest sõidust keskmise uue autoga. Lisaks märgib Jahilo, et üks Postimehe eksemplar kaalub keskmiselt umbes 80 grammi ning katab ligi poolteise ruutmeetri suuruse pinna. Prantsusmaal toodetud trükivärvi kulub ühe eksemplari trükkimiseks aga vaid kaks grammi – umbes pool teelusikatäit.

Jahilo lisab, et kuigi paber tuleb trükikotta Soomest, jõuab osa taaskasutatavast vanapaberist Kaipola paberitehasesse ka Eestist. Ülejäävast värskest puidust üle kahe kolmandiku pärineb sertifitseeritud metsadest, kus jälgitakse jätkusuutliku metsamajandamise nõudeid. Paberitootja UPM hinnangul piisaks maailmale olemasoleva paberi taastöötlemisest vaid pooleks aastaks, sest paberikiudu kannatab uuesti töödelda vaid neli kuni kuus korda, märgib Jahilo.

Aga trükiprotsess ise on ju ometi suure energiakuluga? Jahilo kummutab ka selle eksiarvamuse – Postimehe trükkimiseks kuluv elektrikogus on sama, mille 60-vatine hõõglamp kulutab ära 20 minutiga, ning kogu see elekter on toodetud taastuvenergiast. Vett (mida on vaja, et trükivärv paberil laiali ei läheks) kulub ühe Postimehe paberlehe jaoks supilusikatäis, sellest veerand pärineb vihmaveest.

Jahilo lükkab ümber ka arusaama, et paberitehased on suured keskkonnasaastajad, märkides, et kuigi paberi tootmisel kulub palju energiat, kasutatakse Põhjamaade tehastes peamise energiaallikana puidu ja paberi tootmisjääke. Näiteks Postimehe paberit tootva

UPMi Kaipola tehas saab sedasi 70 protsenti energiast. Kuigi suitsu tuleb tehasekorstnast palju, on õhku paiskuv heide sel puhul võrdne puidu endasse neelatud süsihappegaasi kogusega, mistõttu biomassi põletamisel eralduvaid kasvuhoonegaase ei peeta mõjuks kliimale. Oluline on, et kasvavat biomassi oleks alati vähemalt sama palju, kui jõutakse ära tarbida, rõhutab Jahilo.

Kuigi keskkonnamärgiseid on sadu ning ka süsinikjalajälge mõõtvaid märgisesüsteeme on palju, ei ole enamikus neist kirjeldatud jalajälje suurust või kirjeldab toodud arv vaid ühte etappi toote valmimistsüklist. Mõnel juhul on märgistusel aga napp sõnum, et mõõdetud jalajälg on kompenseeritud.

Süsinikukompenseerimise puhul maksab saastaja teisele ettevõttele, kes istutab saastatud heitmete neutraliseerimiseks vastava koguse metsa või investeerib taastuvenergiaprojektidesse, mille kaudu arvutatakse loodetav ärahoitud kasvuhoonegaaside kogus. Jahilo sõnul ei vähenda selline kompenseerimine tootmissaastet ega anna objektiivset infot toote tegeliku jalajälje kohta. Keskkonnamärgis Greenline Print hindab aga konkreetselt tootmise tegelikku jalajälge.

Postimees paberil ja veebis

•    Iga päev loeb Postimehe paberlehte 218 000 lugejat, Postimehe veebilehti 432 000 lugejat.

•    Iga paberlehe eksemplari loeb keskmiselt viis inimest, veebiversiooni lugemiseks kulutab iga lugeja keskmiselt viis ja pool minutit päevas.

•    Üks paberlehe lugeja tekitab nn kasvuhoonegaase 13 grammi, veebiversiooni lugeja aga 21 grammi.

Allikas: Soome tehniliste uuringute keskuse VTT digitaal- ja trükimeedia süsinikjalajälje võrdlus, andmed kohandatud 80-protsendilise põlevkivienergia tarbimise järgi.

Allikas: Postimees, Kaarel Arb     

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid