Rahvusvaheline innovatsiooniindeks (Global Innovation Index) paigutab Eesti 141 riigi seas üsnagi kõrgele 23. kohale. Edetabelit juhivad Šveits, Suurbritannia ja Rootsi, põhjanaabrid soomlased paiknevad väärikal kuuendal kohal. Ligi 80 erineva näitaja põhjal koostatud indeks tõstab muuhulgas esile Eesti IKT infrastruktuuri ja tugevaid institutsioone.

Kuigi indeksi näol on tegu hea võrdlusbaasiga, ei pruugi iga indikaatori tase edasi anda olukorra tegelikku sisu. Üheks levinud näitajaks riigi ettevõtlussektori innovatiivsuse kirjeldamisel on kõrgtehnoloogiliste kaupade osakaal koguekspordis.

Selle näitaja alusel näib Eesti oma 16%-ga tõelise tehnoloogiatiigrina, samas kui Rootsis moodustavad kõrgtehnoloogilised kaubad koguekspordist 12% ja Soomes vaid 6%.

Tegelikkus on aga märksa komplitseeritum – kuigi kõrgtehnoloogilised seadmed tootmisahelas siin ühe vahepeatuse teevad on eestlaste roll nende väljatöötamisel olnud vähene ja seetõttu jääb ka nende müügist teenitav kasum teistesse riikidesse.

Kõrgtehnoloogiline tootmine ei loo täna lisandväärtust
Asjaolu, et mitmete kõrgtehnoloogiliste kaupade valmistamisel täidab Eesti vaid odava tootmisüksuse rolli, toob endaga kaasa huvitavaid fenomene ka majandusstatistikas. Hiljuti majandusministeeriumi initsiatiivil valminud uuring “Eesti ettevõtete uuendusmeelsus ja innovatsiooni toetamise võimalused” toob välja anomaalia, mille kohaselt on Eestis madaltehnoloogia sektori ettevõtete poolt loodav lisandväärtus kõrgem kui kõrgtehnoloogia ettevõtetel.

Eelmise aasta kolme esimese kvartali põhjal oli Eestis üks töötaja kohta kõrgeima lisandväärtusega harusid näiteks joogitootmine, samas kui elektroonikatööstuses loodav lisandväärtus jäi alla töötleva tööstuse keskmisele. Sama trendi iseloomustab asjaolu, et puidutööstuses loodav lisandväärtus töötaja kohta on pea poolteist korda suurem mööblitööstuse vastavast näitajast.

Programmeerimise tegevusalal jäi lisandväärtus töötaja kohta koguni samale tasemele tekstiilitootmisega. Osaliselt peegeldab see vastuoluline nähtus eelmainitud probleemi, et mitmel alal on Eesti täita jäänud odava tootmisüksuse roll.

Eestis küll toodetakse väga keerukaid tooteid, kuid nende tehnoloogiliste lahenduste, turunduse ja müügi alal töötavad üksused asuvad mujal. Puidutööstuses domineerivad aga mitmed Eesti kapitalil põhinevad tegijad, kelle käes on kogu väärtusahel ja seetõttu on suurem ka siia jääv lisandväärtus.

Kuigi IT-sektoris tegutsevad valdavalt kodumaised ettevõtted, selgitab tegevusala madalat lisandväärtust eelmainitud innovatsiooniuuring. Nimelt on Eesti IT-sektor valdavalt orienteeritud koduturule ja ekspordi osakaal veel vähene, klientide maksejõulisus piirab märkimisväärselt aga ka teenitavat tulu.

Omaette probleem on, et hoolimata IT-ettevõtete kodumaisele suunitlusele kasutavad Eesti ettevõtted IT-lahendusi oma tegevuse hõlbustamiseks suhteliselt vähe. Ainult 30% Eesti ettevõtetest kasutab tarkvara vähemalt nelja protsessi juhtimiseks: raamatupidamine, laomajandus, müük ja kliendihaldus. Kõigis ettevõtete protsessides kasutavad IT-lahendusi vaid üksikud ettevõtted.

Sama uuring tõstab esile ka teise olulise kitsaskoha. Eestis leidub küll tõeliselt edukaid ja innovaatilisi ettevõtteid, kuid nende mõju Eesti majandusele tervikuna on väike ja nende edu ei ole innustanud teisi. Vaadates spetsiifilisi sektoreid, leiab mitmeid edulugusid.

Näiteks on Eesti Euroopa suurim puitmajade eksportöör. Eestis tegutseb Euroopa suurim puidugraanulite tootja; ettevõte, kes omab 40% sadamatõstukite ohutulede maailmaturust; Euroopa suurim merespordivahendite tootja.

Kahjuks ei ole edulood tekitanud Eesti ettevõtete seas üldist soovi leida sarnaseid nišivaldkondi, kus tõusta liidriks ja korrata teiste edu. Pigem kipuvad ettevõtjad leppima saavutatuga ja jäävad mugavustsooni. Suure rikkuse loomine eeldab aga ambitsiooni maailmavallutusteks, mis võimaldaks mastaabisäästu abil rohkem lisandväärtust luua.

Palju on räägitud ettevõtete ja ülikoolide nõrgast koostööst, mis innovatsiooni takistab. See väide on tõene osaliselt. Vaadates teenitavat tulu koostööprojektidest teadus- ja arendustegevuse vallas võib väita, et Eesti ülikoolid on juba saavutanud maksimaalse lae.

TTÜ ja TÜ teenivad juba praegu 6% ja 4% oma T&A eelarvest ettevõtete projektidest. See osakaal on võrdväärne maailma juhtivate ülikoolide omadega. Pigem peitub probleem valdkondade kehvas kattuvuses.

Eesti leidub küll maailmatasemel tippteadust, kuid kõige enam tsiteeritud teadlaste uurimisvaldkonnaks on geneetika ja biomeditsiin. Puidutöötlemise vallas on sellistest teadmistest vähe abi.

Vaadates maailmas toimuvat majanduslikku ja tehnoloogilist arengut, peaks keskkond olema Eesti jaoks soodne. Tänased “staar”- ettevõtted ei ole tööstushiiglased, vaid nutikad teenusepakkujad või, mis veelgi geniaalsem, – vahendajad. Piiramatu ligipääs kapitalile ja hiiglaslik koduturg, kus tooteid esmalt testida, mängivad aina vähesemat tähtsust.

Tõenäosus, et Eestist saab jalad alla Airbnb või Uber on märkimisväärselt suurem kui mõne tööstusgigandi sünd. Eesti start-upid on näidanud, et nad on edukad investeeringute kaasajad. Peame vaid tagama, et selliseid ettevõtjaid ja nende ideedesse panustajaid rohkem peale kasvaks.

Kuigi ka uuel EL struktuurivahendite perioodil jätkub erinevate ettevõtlus- ja innovatsioonitoetuste jagamine ei tundu see liialt efektiivne ja toetuste mõju on raskesti mõõdetav.

Innovatsiooniindeksi erinevate komponentide lõikes oleme ühed kehvemad haridusse panustajad. Samas on meie haridustee üks pikemaid ja ka meie noorte PISA testi tulemused väga head. Ehk võiks Eesti järgmine “suur idee” olla ühe tõelise tippülikooli loomine, mille abil oma väheneva rahvastiku võimed nende maksimaalse tasemeni viia.

Mis aga pea sama oluline – meelitada siia nutikaid inimesi ka mujalt, kes aitaksid Eestil areneda. Ühiskondlikus arutelus peaksime teadvustama, et Eestile ei piisa sellest kui meie haridus on hea, vaid see peab olema parim.

Allikas: Ärileht