Stagneerunud maksusüsteem laostab ühiskonda (Pärnu Postimees, Jaanus Männik)

Enne valimisi on erakonnad välja tulnud oma maksulubadustega. Neist vaieldamatult sisukaima ettepanekute komplekti on välja käinud rahanduse ja majanduse tippasjatundja Indrek Neivelt. Jätkuks erakondadel vaid oidu teda järgmiseks peaministriks agiteerida.

Neiveldi võimsad plussid parteikontorite suhteliselt keskpärase maksutundmise ja rahastajate truuduse ees on vabadus, väärikus, mõõdu- ja autunne, senisest tasakaalustatuma ja arenguvõimelisema ühiskonna taotlus. Seda erinevalt enamikust oma kaliibriga rikkuritest.

Avalikkuses, arvamusliidrite sõnavõttudes ja kirjutistes kõlab üha valjemalt seisukoht, et 15 aastat võimu nautinud Reformierakond on üksi jäänud, et partei pole juba ammu oma nime vääriline ja maksusüsteem, mis tõi meid siia, Eestit enam edasi ei vii.

Puruvaene enamus, need, kes veel pole siit välismaale pagenud, on sunnitud riiki ülal pidama. Nende inimeste maksukoormus on häbituseni arendatud nii tulumaksukoormuse kui kaudsete maksude suurkergete tõttu. Kui 2007. aastal moodustas maksuvaba tulu keskmisest palgast ligi kolmandiku, siis praeguseks on see olnud külmutatud kuus aastat ja moodustab keskmisest palgast vaid seitsmendiku.

Häbituse jätkuks kergitatakse tuleval aastal maksuvaba tulu üksnes pisku ehk kümne euro võrra ja rikkuritele kingitakse jälle üheprotsendine maksumäära langetus. Kui mediaanpalga (700 eurot) saaja võidab sellest maksukeemiast seitse eurot, siis riigikogu liige, kes ilmselgelt maksuleevendust ei vaja, saab juurde 42 eurot kuus.

Analoogseks häbituseks, et mitte öelda riigi majanduspoliitiliseks lammutustööks on kujunenud rahvusvahelise suurettevõtluse hiigeltulude maksustamata jätmine Eestis.

Samal ajal konfiskeerib riigivõim sellest tekkiva augu osaliseks täitmiseks riigifirmadelt (Eesti Energia, Tallinna Sadam, riigimetsa majandamise keskus) omanikutulu suisa taluvuse piiril. Muidugi maksab näiteks elektri kasumitekke ja -võtu kinni tarbija.

Must tulevik

Pole teab mis riigisaladus, et meie maksusüsteem pole kestlik sotsiaalmaksu suhteski. Lähiajal radikaalseid otsuseid tegemata ei jätku mõne aasta pärast raha ravikindlustuseks ega pensionideks. On ju töötegijaid eakate ja abivajajatega võrreldes järjest vähem.

Ettevõtluse puhul on Eesti üks peateemasid kõrged tööjõumaksud (üksikisiku tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustuse makse). Siin korrutab juhtpartei küll sotsiaalmaksulae kehtestamisest kõrgetele palkadele, küll tulumaksumäära langetamisest.

Aus vastus kõrge tööjõumaksu peapõhjuse kohta on eeskätt madalapalgaliste tulumaksu kõrge reaalmäär. Oleks maksuvaba tulu euroopalikul tasemel ehk võrdne miinimumpalgaga (355 eurot), ei tuleks keskmise palga (1000 eurot) pealt maksta 18 protsenti, vaid 13,5 protsenti. Vahe tuleb 45 eurot kuus, mis pere teisest lapsest alates oleks vastavakordne, vähendaks järsult vaesust, välismaale pagemist ja tööjõumaksu kõrget taset.

Mis peamine: enamikule madalapalgalistele Eesti inimestele oleks 45 eurot kuus tubli tululisa, pankuril ja parlamendiliikmel ei lööks selle puudumine tengelpungalt tolmugi. Niisiis, lugupeetud jõukad, olgem ometi ausad ja solidaarsed nagu Neivelt!

Maksuvaba tulu

Riiklik petturlus eeskätt vaesema enamuse ja lastega perede suhtes on igal aastal, mil maksuvaba tulu ei tõuse samas proportsioonis keskmise palga kasvuga. Suureneb ju brutopalga kerkides alati tulumaksu reaalmäär: mida madalam palk, seda suurema protsendi võrra. Riigieelarve aga teenib selle arvelt.

Parlamendierakondade valimislubadustes on kõigil peale sotside kirjas maksuvaba tulu kordistamine nelja lähiaastaga. Reformierakond pakub tõusu 308, Keskerakond 350, IRL 500 euroni. Erinevalt Neiveldist, kes kõneleb 400eurosest maksuvabast tulust, puudub kõigil erakondadel sellele realistlik katteallikas. Reformierakond lubab tulivee- ja tubakaaktsiisi tõsta, Keskerakond astmelise tulumaksu kehtestada, Isamaa ja Res Publica Liit loodab vististi jumala abile.

Muidugi on õigus Neiveldil. Tasakaalust viidud süsteem tuleb uuesti tasakaalustada, valutuim ja kestlik kate 400eurosele maksuvabale tulule saab tulla vaid tulumaksumäära taasviimisest 24 protsendini. Kui IRLi 500eurost maksuvaba tulu tahta, aga see oleks nelja aasta pärast igati põhjendatud, tuleks maksumäär tõsta 26 protsendini ehk 2003. aasta lähtetasemele.

Arvestades maksuvaba tulu kordistumist pere teisest lapsest alates, puuduks meil sel puhul vajadus rääkida astmelise tulumaksu kehtestamisest.

Ettevõtte tulumaks tagasi

Kui aastatuhande alguses oli Eestil kapitalipuudus ja vajadus investeerida eeskätt betooni, oli investeeringute tulumaksuvabastus ehk õigustatud. Nüüdseks oleme jõudnud kapitalipuudusest kapitali ülepakkumiseni ning betooni asemel ja kõrval on tarvis investeerida ajudesse ehk alandada tööjõumakse. Sest – Neivelti refereerides – on kapitali liikumine madalate maksude suunas veerand tõde, kapital liigub sinna, kus on tublid ja targad inimesed.

Väikesepalgalise tööjõu kõrget maksustamist ja kapitali maksustamata jätmist on meie valitsejatele igal oma missioonil ette heitnud Majanduskoostöö ja arengu organisatsioon (OECD).

OECD peasekretär Angel Gurria ütles eelmise aasta 4. novembri Eesti Päevalehes: “Poliitikutel on teatav kalduvus öelda, et kaks aastat tagasi tegime maksureformi ega pea makse enam kümme aastat reformima. Vale! Kogu aeg tuleb küsida: kas süsteem töötab, kas ta vajab kohendamist?”

Mõistagi ei aktsepteeri ega mõtle ma siinkohal Eestis vaata et reegliks saanud paarikuuse etteteatamisega maksumuudatustega lahmimist.

Niisiis, taastagem ettevõtetele madala määraga ehk kuni 15protsendine tulumaks! Suurettevõtetele, kus on üle 250 töötaja, oleks tulumaks kümme kuni 15 protsenti, keskmistele ehk 50–250 töötajaga firmadele viis kuni kümme ja väikeettevõtetele null protsenti.

Selline maksumäära diferentseerimine on iseloomulik arenenud riikidele, kus meist erinevalt rahastatakse eelarveid eeskätt (rahvusvaheliste) suurettevõtete ja ühiskonna jõukama osa maksudest. Lisanduv maksuressurss 350–400 miljonit eurot aastas võimaldaks alandada-asendada sotsiaalmaksu, ergutada väikeettevõtlust ning aju- ja tööjõumahukat tegevust.

Lõpetuseks olgu öeldud, et imestust äratavad Toomas Kivimägi ja Jüri Jaansoni kiidulaulud Reformierakonna kivinenud maksupoliitika kohta. Pole kahtlust, et Kivimägi sobiks hästi näiteks Neiveldi valitsuse majandusministriks.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid