Töösturid: Eesti vajab äriplaani aastani 2100

    
ÄRIPÄEV (Tööstus), Ain Alvela: Töösturite silmis võiks riiklik tööstuspolii­tika hõlmata olulisi, tootmisega tegeleva ja eksporti arendava ettevõtte jaoks põhjapa­nevaid postulaate – maksusüsteemi olemust, aktsiiside ja keskkonnatasude kehtestamise põhimõtteid, investeerimispoliitikat ja toe­tuste maksmist. Sõnaga neid tingimusi või­malikult pikaaegses perspektiivis, milles töös­tusettevõtted peavad majandama.

Ettevõtjad soovivad, et meie majanduspolii­tika arengusuunad oleksid kängitsetud siiski mingitesse raamidesse, sest senine ajalugu näi­tab pigem kaootilist kulgu, näiteks ressursitasud võivad kerkida piltlikult öeldes üleöö, akt­siise suurendatakse vastavalt sellele, kui suur auk on järjekordses riigi aastaeelarves. Kõik see halvendab üleöö ka siinset investeerimisk­liimat, vähendab potentsiaalsete välisrahastajate huvi Eesti ärimaastikul toimetamise vastu ja tõele au andes ongi juba mõne investori siit minema peletanud. Mõni aga on valitsuse aas­taid tagasi antud paljusõnalisi lubadusi usku­des sügavasse kriisiauku langenud.

Töösturid: puudub partner, kellega rääkida.

ASi Standard suurosanik ja juhatuse esimees Enn Veskimägi on seda meelt, et meie valitsu­ses ei ole viimase paarikümne aasta jooksul ol­nud õigupoolest ühtegi ministrit, keda võiks pi­dada töösturi heaks partneriks.

“Ma pole majandusministeeriumis läbi ko­gu selle aja tegelikult leidnud partnerit, kelle­ga võiks koostööd teha,” tunnistas ta. “Kahjuks pole meil Eestis partnerit, kellega rääkida tehnoloogilisest arengust või adekvaatse tööstus­poliitika väljatöötamisest.”

Teiseks, läbi aastate kestnud probleemiks on tema sõnul tõsiasi, et seadusi muudetakse meil piltlikult öeldes üleöö.

“Kui te muudate mingit seadust, kui tekkib selline plaan, siis andke sellest varakult teada,” kutsus Veskimägi seaduseandjat üles.

Mitme ettevõtte osanikja nõukogu liige Rai­vo Vare märkis, et Eesti vajab selgelt sõnastatud tööstuspoliitikatja sellel tööstuspoliitikal peab olema laiem kontekst, see peab olema suunatud tootmisele selle kõige laiemas mõistes. Samuti on tema sõnul tarvis parandada hariduspolii­tikat, välisinvesteeringutele rohelise tee and­mist, seda näiteks investeeringutoetuste kujul ja tehnoloogilist revolutsiooni.

“Kui täna minna välisinvesteeringute järe­le, siis on see sootuks midagi muud kui see, kui mindi nende investeeringute järele 20 aas­tat tagasi,” märkis Vare. “Praegu peame minema sootuks kvaliteetsemate investeeringute jä­rele. Peame vältima selliseid, mis viibivad siin nn kümne aasta reegli järgi ja siis jälle eda­si kolivad.”

Uue reeglistiku kehtestamine ei vii arengus edasi. Seega – ettevõtjate etteheide riigile kõ­lab, et meil pole tõhusat tööstuspoliitikat. Nei­le vastuseks küsis Juhan Parts, et ta ei saa õigupoolest aru, mida tööstuspoliitika all mõeldak­se ja mida ministeeriumilt oodatakse.

“Küll võiksime rääkida strateegiast, näiteks konkreetsete tööstussektorite, klastrite lõikes,” ütles Parts. “Võiks kutsuda ühise laua ümber mingi valdkonna ettevõtjad, et leida näiteks nende ühisosa, kaardistada eesmärgid jmt. Aga riigi tasandil mingi üldise programmi koostamisel poleks mingit tulemust. Uskuge mind, sel pole mõtet.”

Parts on seda meelt, et pole mõtet koostada mingit järjekordset pakki pabereid, panna sel­lele nimeks tööstuse strateegia või mida iganes, aga keegi seda niikuinii ei loe, ammugi nende järgi ei talita. See oleks tema meelest lihtsalt res­sursi raiskamine.

“Aga kui ettevõtjad ikka väga soovivad, siis teeme ära!” läks minister hoogu. Hiljem lisas ta siiski, et riik ei saa firmadele ette dikteeri­da, kuidas täpselt nad peaksid oma äri ajama.

Juhan Parts ütles, et klassikalise tööstus­sektori panus SKPsse on meil muu maailma­ga võrreldes piisav ja ka muud proportsioonid on päris head.

“Ma usun, et kõikidel meie tootmissektoritel on elujõud olemas ja ükski neist kusagile ei kao,” sõnas Parts. “Küll aga peab paranema nen­de investeerimis- ja ekspordivõimekus. Samu­ti peame panustama inseneriharidusele. Et hu­vi insenerikutse omandamise vastu suureneks, peab järele tulema nende erialade palgatase.”

Parts on seda meelt, et kaks spetsiifilist sek­torit – puit ja põlevkivi – on valdkonnad, mille osas riik peaks võtma kindlad seisukohad, et see ressurss saaks senisest paremini kasutatud.

“Kuidas seda teha, peab veel natuke settima, aga see on vajadus,” rääkis minister. “Pean tunnistama, et ministeeriumil puuduvad praegu konkreetsed hoovad seda ressursikasutust kuidagi suunata. Samas me näeme, et see võiks ol­la efektiivsem.”

Suurinvesteeringu tegija sai tüssata. Haavapuidumassi tootva tehase Estonian Cell juha­tuse liige Siiri Lahe ütles, et 153 miljoni euro suuruse investeeringu Eestisse toonud hoovad olid valitsuse kaks konkreetset lubadust – Eestis on olemas vajaminev puiduressurss ja Eestis on konkurentsivõimeline energia tariifisüsteem.

2006. aasta aprillis tööd alustanud Esto­nian Celli toodang läheb paberitööstuse toor­aineks, kuid traditsioonilisest tselluloositöös­tusest eristab seda asjaolu, et puidumass saadakse haavapuidu mehaanilise töötlemise tu­lemusena. Tselluloosi toodetakse aga keemilis­te protsesside tulemusena.

Estonian Cell on Eesti suurim elektritarbija, vajades 2% meie aastasest kogutarbimisest ja üks suuremaid gaasitarbijaid 15 miljoni kuup­meetriga. Lahe sõnul kulub elektri ja gaasiarve­te tasumiseks aastas 20 miljonit eurot.

Suure energiatarbimise juures on ettevõt­te tööviljakus Eesti üks kõrgemaid, moodus­tades 709 000 eurot töötaja kohta aastas. Es­tonian Cellis on ametis 85 inimest, neist ena­mik eri operatsioone juhtivad vahetustöötajad.

“Meil on tootmine täielikult automatiseeri­tud. Tehase põhitootmistsehhis ei tööta ühtegi inimest, protsessi juhitakse automaatika abil,” kinnitas Siiri Lahe.

Tegelikult on aga Estonian Cell üpris õnne­tu, sest kasumis on oldud tegutsemise ajal vaid kahel aastal, viimati 2010.

Selle põhjustena toob Siiri Lahe välja ühelt poolt energiahinna pea kahekordistumise et­tevõtte Eestis tegutsemise ajajooksul, teisalt on nõudlus paberi järele vähenenud ning suure­nenud ka hinnasurve. Sestap ettevõtte kumu­latiivne kahjum üha suureneb.

Et kehvast seisust välja tulla, paigutab oma­nik 17 miljonit eurot Estonian Celli päästmi­seks, sellest 11 miljonit läheb reovee anaeroobse puhastusprotsessi rajamiseks, et toota kolman­dik vajaminevast gaasist endale ise ja saavuta­da seal teatav kokkuhoid.

Halva käekäigu peapõhjusena peab Siiri La­he siiski Eesti heitlikku majanduspoliitikat.

“Loomulikult nägi omanik ette elektritarii­fide tõusu, aga ta ei saanud kuidagi ette näha, et kehtestatakse näiteks elektriaktsiis, milli­se nullini alandamist lubab isegi ELi direktiiv. Või et seatakse sisse teistest riikidest kordades kõrgem taastuvenergia tasu,” nentis Lahe. “Ja nüüd oleme seisus, et säärane tootmine, mille­ga tegeleb Estonian Cell, on Eestis miljoneid eurosid kallim kui näiteks Austrias.”

Juttu resümeerides märkis Siiri Lahe, et kas­või Estonian Celli näite varal on riigi juhtidel põhjust hakata tõsiselt mõtlema tööstuspolii­tika vajalikkuse peale, mille esimene eeldus on püüdlemine stabiilsema ärikeskkonna poole.

Kõrged keskkonnatasud pärsivad tootmist.

ASi Kunda Nordic Tsement juhataja Meelis Einstein märkis, et ehitusmaterjalide tootmine on hea ekspordivõimega, praegu läheb juba pea­aegu pool üldse siinmail toodetust ekspordiks.

“Muidugi on siin omad valdkonnad, betoonimikseriga üle piiri ei lähe, aga üldine trend näitab meie sektori ekspordi kiiret kasvu,” sel­gitas Einstein.

Aga ka tema ei saa üle ega ümber heitlikust majanduspoliitikast, näiteks poliitilistes tõmbetuultes tõstetud keskkonnatasudest. Keskkonnatasude pidev tõus on tema sõnul meilt viinud viimased kergkruusa ja katusekivide tootmisüksused.

“Nii ongi Lõuna-Eestis juba mõttekam tuua kohapeal vajaminev liiv Lätist, sest sealt saab selle odavamalt kätte,” nentis Einstein. “Ka meie kaevandussektori ettevõtete maksukoor­mus kasvab pidevalt, kusjuures kõik need maksutõusud tulevad ootamatult, heal juhul saa­me pool aastat ette sellest teada. Oleks aga tar­vis teada kümme, no heaküll, kasvõi viiski aas­tat ette.”

Einsteini sõnul on elektrienergia Eesti töös­tusele kallim kui Skandinaavia tööstusele.

“Mis energiamajandusse puutub, siis ette­võtja ootus on, et riik vaatab üle võrgutasu, taastuvenergiatasu ja aktsiisimaksu, mis praegu on kordades kallimad võrreldes näiteks Rootsi ja Austriaga,” märkis ta.

Väärtusi tasub toota, mitte ümber jagada. Ees­ti suuruselt teise puidutööstusettevõtte Toftan juht Martin Arula tunnistas järgmist aastat prognoosides, et: “Ausalt, mina ei tea, ja … aja­ma ka ei hakka.”.

Nali naljaks, aga tegelikult on Martin Arula kõige suurem mure selles, et eesti inimene ei ole jõukas, aga mis veel hullem – ta pole ka töö­kas või on tema tööl vähe tulemust. St tänasele töösturile teevad muret ühiskondlikud hoia­kud ja riiklik majandus-, sh tööstuspoliitika. Viimane võiks ulatuda aastani 2100.

“Inimesed võib jaotada kahte liiki: väärtus­te loojad ja väärtuste ümberjagajad,” ütles Arula. “Nende suhe riigis on umbes 20%/80% ja siin on ka põhjus, miks esimesi ei kuulata – nad on selges vähemuses.”

Arula usub, et peame suurendama kasulik­ku eksporti ja vähendama rumalat ja kulutoovat importi. Ehk siis, peame saama riiki väärt raha, mis siia ka ringlema jääks.

“Peamine – me ei tohi soosida ümberjaga­misel baseeruvat ettevõtlust, me peaksime näi­teks riigihangetel eelistama kohalikke ettevõt­teid,” tõdes ta. “Peame mõistma, et import on ra­ha väljaviimine. Luksuse importimise katmine Eesti eksportivate ettevõtete tulu arvel on eriti kulukas ja toimub üldise jõukuse kasvu arvel.”

Tootmise võtmesõna saab olema logistika.

Raivo Vare märkis, et edukaid tööstusettevõt­teid eristab hallist massist näiteks oskus ja jul­gus laieneda, konsolideerumine, pikaajalis­te, mahule orienteeritud lepingute olemas­olu, alternatiivide kaalumine, aga ka söakus vigu tunnistada ja vajadusel kannapöördeid ette võtta. Lisaks veel paindlikkus, kiire reakt­sioon ja väledus.

Edukuse mõõdupuu on ka riskitaluvus, turuarengute mõistmine, ettenägemisoskus, koostöövõime, seda ka konkureerides, inimeste kompetentsuse ja tulemuslikkuse, aga ka enese­arenduse motiveerimine, intelligentne müük, orienteeritus efektiivsusele ning innovaatiline kombineerimine – uuenduslembus. Vare on seda meelt, et senine suhtumine – kõikide konkureerimine kõikidega, on taandarengus. Selle asemele tuleb n-ö kombineeritud konku­rents, selle näiteks on valdkonna- või tegevus­ala põhised klastrid.

“Aga kuidagi ei saa me mööda vaadata logistikast ja selle mõju üha suureneb. Ühel või teisel viisil on globaalselt juba kõik allhankes,” rääkis Vare. “Selle tõttu peavad logistiliste küsimuste ja tarneahelate teemadega tegelema kõik toot­jad. Logistika osatähtsus ekspordi suurenemisse üha kasvab.”

Eesti edule pürgival tootjal soovitab Vare lii­kuda väärtusahelas ülespoole, toota paremini ja kasutada kohalikku ressurssi efektiivsemalt. Kõige selle juures peab arvestama, et Eesti tööstus on mõistetud olema ekspordisõltuv, konkurentsitingimused aga üha karmistuvad.

Madalseisust võidavad Eesti tootjad. ASi Estanc juhataja Vaido Palmik tõdes metallitööstu­se praegust positsiooni iseloomustades, et asu­takse suhtelises madalseisus.

See madalseis aga ergutab tootjat leidma uusi nutikaid lahendusi, tellijatel on samas ae­ga otsida ja leida uusi tarnijaid.

“Energiasektori tellimustes on madalseisuhetk, aga kui keegijulgeb otsa lahti teha ja tellimused pääsevad liikuma, siis kindlasti eijää ka materjalimüüjad tukkuma – risk materjali hinnatõusule on täiesti arvestav,” iseloomustas Palmik olukorda. “Aga ma usun, et Eesti ettevõtted sellest madalseisust võidavad.”

Terasesektori ettevõtteid võiksid tema hin­nangul aidata suured projektid õli- ja keemiatööstuses.

Järgmise aasta 1. juulil jõustub standard EN 1090, mis kehtestab CE-märgistuse teraskonstruktsioonidele (tornid, mastid, korstnad, sillad, ehituskonstruktsioonid jms). Palmik leiab, et see on eeliseks suurtele ja tugevatele ettevõte­tele, aga ohuks väiksematele tegijatele.

“Ma usun, et töötajad hakkavad Soomest naasma, vähemalt – ajutiselt,” ütles ta. “Aga see toob omakorda kaasa surve palkade tõusuks.”

Tootmine muutub virtuaalselt juhitavaks.

OÜ Virtuaalettevõte looja ja arendusjuht Mar­ko Kokla maalis kujuka pildi tulevikutehasest, mida saab põhimõtteliselt algusest lõpuni juhtida virtuaalselt, vajalik on vaid internetiühendusega arvuti ja vastav programm. Kokla üks argumentidest on, et kuna tootmine on muutunud juba niivõrd keeruliseks ja kiireks, ei suu­da üks insener, pliiats käes, seda enam hallata, vähemalt efektiivselt mitte.

“Kui tööstuse automatiseerimine on juba ammune lugu, 1990ndad kuulusid digitaal­se tootmise arendamisele, siis nüüd arendame juba intelligentset tootmist,” rääkis Kokla. “Viimane koosneb nutikatest tehnoloogiatest ning intelligentsetest tootmis- ja juhtimissüsteemi­dest. Meil on olemas tarkus ja kompetents, mis töötavad. Näiteks on juba praegu olemas robot, mida ei ole tarvis programmeerida. Igaüks, kes oskab käsitseda nutitelefoni, suudab ka selle ro­boti tööle panna.”

Kokla on veendunud, et tehast saab muu­ta ennast isejuhtivaks, sellele antakse ette töö, protsessikirjeldus, materjalikulu, isegi tulevikuprognoos. See kõik moodustabki tootmise intelligentse juhtimise. Selleks kasutatava tark­vara on tema sõnul teinud Eesti tipp-programmeerijad ja Kokla kinnitusel ei ole meil nii või­mekaid tootmisjuhte, kes suudaks virtuaaltehasega konkureerida.

“Optimaalseimat lahendust kaasaegsele tööstusele inimene enam teha ei suuda, virtuaaltehase programm aga ei luba firmal min­na vales suunas,” kirjeldas Kokla. “Praegu proo­vib paarkümmend ettevõtet oma toimimist vir­tuaalselt läbi mängida. Kui ma üldse ei magaks, suudaksime aastaga säärasel moel tootmise üle tuunida sajas firmas. Samas tuleb märkida, et IT ei tee asja ära, ettevõttesse on tarvis ka kom­petentseid inimesi.”

Välisinvestor vajab arusaadavat lugu Eesti väärtustest

EASi juhatuse esimees Taavi Laur ütles, rääkides riigi rol­list Eestisse välisinvestee­ringute meelitamisel, et Ees­ti ülesanne on kõneleda lugu meist kui maailma parima ettevõtluskeskkonnaga riigist. Ja seda lugu on kõige õigem rääkida meie tublide ettevõt­jate ja suurepärase ettevõtlus­keskkonna kaudu.

Ka Ettevõtluse Arendamise SA (EAS) üks ülesannetest on riigi konkurentsivõime parandamine ja rahvusvaheliste su­hete arendamine, selle lahuta­matu osa on kohaliku ettevõtluse arengule kaasaaitamine.

“Ka EASi rahvusvahelis­tumise divisjoni eesmärk on rääkida lugu ehk me peame jõudma potentsiaalsete välis­investoriteni ja suutma neile visualiseerida seda, mis meil on hästi,” märkis Laur. “Selleks on meil olemas välisesindustes spetsialistid, kelle ülesannete hulka kuuluvad mainekujundus, sihtriikides kontaktürituste korraldamine, info pak­kumine Eesti ettevõtluskesk­konna ja ärivõimaluste kohta ning võimalike ja olemasole­vate välisinvestoritega sideme­te loomine ja hoidmine.”

Ta tõdes, et põhimõtteliselt on Eesti välismaiste investori­te silmis heas positsioonis, aga sageli on häda selles, et meid ei märgata. Selleks, et tähelepa­nu tekkiks, peame endast rohkem piiri taga rääkima.

Lauri hinnangul on lugu­de rääkimise probleem sageli keelebarjäär – Saksamaa äri­mees soovib saada ka näiteks asjaajamises, dokumentides jne kasutada saksa keelt. Ehk teisisõnu – lugu tuleb rääkida arusaadavas keeles, muidu lä­heb see kaduma.

“Me ei saa rääkimata jätta kitsaskohtades. Näiteks tööt­leva tööstuse ja teenuste sek­toris on puudu 30 000 tehno­loogiliselt keeruka töö tegijat,” nentis Laur. “Siin on ka üles­kutse ettevõtjatele – võtke sõ­na, rääkige oma vajadustest ja muredest.”

Teise probleemse teemana tõi Taavi Laur välja paljurää­gitud tõsiasja, et tööstusvaldkonnas hariduse omandami­ne pole meie mail kuigi po­pulaarne.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid