Vaida praaksilla viimane peatükk: süüdi on kõik, aga mitte keegi (Õhtuleht)

Rohkem kui pool aastat pärast avastust, et üsna uus Vaida jalakäijate sild on juba läbi mädanenud, on lõpuks selge, mis lagunemise põhjustas, kuid kedagi aru andma kutsuda ilmselt polegi.

Maanteeameti tellitud ekspertiisi alusel põhjustas silla lagunemise projekteerimisviga: vesi pääses sillapostide vahelt sisse, kuid enam välja mitte.

See, mõistagi, pani puu mädanema, kuid ühtegi viisi, kuidas silla sisemuse olukorda kontrollida, välja ei mõeldud. Nii käidi silla seisukorda pärast selle ehitamist palju kordi hindamas ilma sealt vigu leidmata, kuniks sild lihtsalt kokku hakkas vajuma.

Kuigi 2008. aastal ehitatud sild on ehitiste mõistes verivärske, sai selle garantiiaeg 2013. aastal läbi. Maanteeameti peadirektori asetäitja ehituse ja arengu alal Kaupo Sirk ütleb, et praegu hinnatakse võimalusi, kas raha on võimalik kelleltki kas või kohtu kaudu tagasi nõuda. Sirk tõdeb, et ta pole just optimistlik. Ennetavalt vabandab ta maksumaksjate ees, kelle raha raisatakse.

Põhisüü pani ekspert tema sõnul projekteerijale, kuna projekt polevat piisavalt detailne ning mitut osa sellest võis tõlgendada mitut moodi.

Samas nendib Sirk, et ka ehitaja ei teinud selgelt ideaalset tööd, kuigi projektis tehti 22 ametlikku muudatust, mis enamikus olid vajalikud kvaliteedi parandamiseks. Puudused oleks võinud avastada ka ehituse järelevaataja, rääkimata sellest, et tellija ehk maanteeamet ei olnud võimeline projekti või ehituse kompetentsust hindama.

Ekspertiisi teinud OÜ Järelpinge juhataja Aivar-Oskar Saar on süüdistuse esitamisel pehmem. “Sild on üldjoontes õigesti projekteeritud, küsimus seega detailides, mis oleks võinud meie arusaamist mööda teistmoodi lahendada,” märgib ta.

Mõistagi ei nõustu teised osapooled süüdistusega. Silla projekteerinud ettevõtte AS Resand juhataja Andres Neeme ütleb, et kuigi maanteeamet hooldas silda ilmselt adekvaatselt, ei ole sild ehitatud nende plaanide järgi.

“Meie arvates tekkisid konkreetsed vead ehitusjärgus. Kuna see oli unikaalne objekt, siis soovisime omalt poolt autorijärelevalve kaudu protsessis osalemist, kuid sellest keelduti,” selgitab Neeme.

“Ehitatud on sild, mis näeb välja projekteeritud silla moodi, kuid on selle odavam koopia. Teatud olulised tekisõlmed ning püloonide toesõlmed on ehitatud projektist erinevalt.”Silla ehitanud ettevõtet enam pole, kuid selle esindaja Lemminkäinen Eesti juhataja Sven Pertens Neeme väidetega ei nõustu.

“Oleme seisukohal, et Vaida jalakäijate sild on ehitatud vastavalt ASi Resand projektile ja silla kahjustuste põhjuseks ei ole projekti mittejärgimine ehitusel,” kinnitab ta.

50 aastat kannatusi

Ühtlasi hinnati ekspertiisiga, et kuigi sild pidi eesmärgi järgi püsima 50 aastat, oli see selle projekti järgi üsna ebarealistlik isegi ilma projekteerimisveata.

Selle kohaselt võiks praeguse silla küll rohkem kui 200 000 euroga remontida ning projekteerimisvea parandada, kuid järgneva 50 aasta remondikulud jääksid siiski suurusjärku 300 000 eurot.

Ekspertide hinnangul on silla allesjäämise huvides kõige rahasäästlikum variant sild nõnda ümber ehitada, et puusillast saaks metall- ja betoonsild. See tähendaks ligi 300 000 euroni ulatuvat remondikulu, kuid järgneva 50 aasta hooldus maksaks hinnanguliselt veel vaid 42 000 eurot.

Välimus jääks plaani järgi sillal peaaegu identseks, kuigi peaaegu meetri võrra tõstetaks ka silla alumise serva kõrgust maantee kohal. Nimelt on suurte mõõtmetega veoautod liikluseeskirja rikkudes sillale mitu korda otsa sõitnud, lõhkudes seda veelgi.

Kui silla välimus ja omadused säiliksid, kuid ehitus ja hooldus oleks odavamad, siis miks sild üldse puidust ehitati?

Maanteeameti ametnikud ütlevad, et puitsillad on populaarsed põhjamaades ning ilmselt võeti silda planeerides sealt eeskuju.

Samas tõdevad nad, et tegelikult pole neil aimugi, miks see just sõna otseses mõttes “puust ja punaseks” tehti. Silla värvkate on muide samuti väga õnnetus seisukorras.

Kuid kelle jaoks on sild üldse vajalik? Võõrale võib tunduda, et Vaida alevikust alguse saav jalakäijate sild on üldse müstiline projekt: algab alevikust ja viib sõna otseses mõttes põllule.

Sirk tõdeb, et projektiga alustades oli teisel pool maanteed terve hulk täitmist ootavaid detailplaneeringuid, mis tähendab, et elanikke pidi plaani järgi praeguseks teisel pool maanteed märksa rohkem olema.

Sild viib põllule

Buumiaja lõppemise tõttu need teoks ei saanud, kuigi sild sai.

“Kohalikud omavalitsused nõuavad suuri lahendusi ilma majandusliku analüüsita,” viitab Sirk, et algselt surus projekti läbi 2000ndate alguse ja keskpaiga Rae vallavalitsus.

Kohalik elanik Eve, kes parasjagu oma eakat, kuid kõbusat koera Leedit üle silla talutab, ütleb, et mulje kasutult seisvast sillast on siiski ekslik.

“Siit käiakse päris palju,” lausub ta. Teisel pool Tallinna–Tartu maanteed – seal “põllu” pool – on näiteks mõned talud, kus muu hulgas elavad ka lapsed, kes käivad Vaidas koolis.

Sild on kohalikele nii tähtis, et kui see oli vahepeal poolpuruks ja lindid selle ületamist keelasid, roniti nende lintide alt-vahelt-pealt läbi ja ületati isegi silda tekkinud suured vaod. “Muidu peaks ju kolmekilomeetrise ringi tegema,” viitab Eve.

Ja kui silda veel ei olnud, käisid teisel pool silda elavad inimesed alevikus lihtsalt risti üle maantee. Aastatel 2002–2006 toimus sealkandis 15 inimkannatanuga liiklusõnnetust, kus sai surma neli inimest, kusjuures suuremas osas olid kannatanuteks jalakäijad.

Maanteeameti pressiesindaja Mari-Jaana Adams tõdeb, et kui sild remondiks suleti, oli taas kohaliku omavalitsuse surve maanteeametile väga tugev.

Allikas: Õhtuleht

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid