Väikemetsaomanikud peaksid seljad kokku panema

Ain Alvela ja Kairi Oja artikkel

Metsamajandus on Eestis üks vanemaid ärivaldkondi, mis on samas püsinud ka eluvõimeline – suur osa metsaga ühel või teisel moel tegelevaid firmasid on praeguseks majanduskriisi edukalt üle elanud.

Ka Maarjamaa erametsaomanikud harjuvad oma staatuse ja kaasnevate kohustustega, ent ei tunneta paraku ühistulise tegevuse vajalikkust, samuti ei adu enamik meie metsarikkuse tegelikku väärtust.

Palju elevust ja kõneainet on metsandusringkondades tekitanud uus, kavandatav metsaseadus, mis keskkonnaministeeriumi asekantsleri ja varasema metsaosakonna juhataja Marku Lambi sõnul on praeguseks valitsuses heakskiidu saanud.

Ministeerium kaasab otsustamisel huvigruppe. Lambi sõnul on ministeerium olulisimad suunad aastani 2020 metsanduse arengukavas paika seadnud.

Lamp on seisukohal, et kui välisnõudlus endiselt kasvab, jätkab meie puidutööstus Eesti majanduse väliskaubanduse negatiivse bilansi tasakaalustamist.

“Täiendavat stiimulit loob üha arenev biomassi kasutamine energeetikas. See aitab tuua meie metsadest välja seni üpris tagasihoidlikku kasutamist leidnud väheväärtuslikumat lehtpuuressurssi,” lisas ta.

Ministeerium ning selle hallatav Erametsakeskus, samuti Eesti Erametsaliit püüdlevad selle poole, et meie metsaomanikud oma staatusest endale aru annaksid – nende käes on tohutu väärtusega ressurss, ja see väärtus üha suureneb.

Metsandus seisab suuremate turgude tõmbetuules. Eesti on Lambi hinnangul paratamatult suuremate turgude tõmbetuules ning eksporditurgude mitmekesistamine on võimalus mõne piirkonna äkilise kukkumise korral ise siiski jalgele jääda.

“Metsanduse, nagu iga teisegi majandusharu jaoks on oluline püsida vähemalt võrdsetes tingimustes konkurentidega ning luua soodne majanduskeskkond ettevõtjatele. Ohtlik on sattuda sõltuvusse toetustest, mille eesmärk ei ole uute väärtuste loomine, vaid teatud tegevuste subsideerimine,” kirjeldas ta.

Lambi hinnangul on metsanduse sõltuvus toetustest suudetud siiani siiski suhteliselt madalal hoida, mistõttu on sel eeldus saada tulevikus konkurentsieelis mitme teise maaressurssi kasutava majandusharu ees.

Eesti puidutööstus maailmatasemel tehnoloogiaga. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) peadirektori Aigar Kallase hinnangul on meie metsanduse valukohaks ühiskonna üldine negatiivne suhtumine metsa majandamisse. Ükskõik kas põhjuseks on sõjajärgsete omandisuhete lõhkumisega kaduma läinud traditsioonid, inimlik kadedus või mingi muu praktiline põhjus (metsaomandi väiksus, kaugus, omaniku iga vmt). Ja passiivsus eelkõige metsa uuendamisel ja hooldamisel vähendab kindlasti tulevikus metsa väärtust – sh ka ökoloogilises plaanis, tõdes Kallas.

Järk-järgult see juba ka toimub. Kallas tõi näiteks haavapuidumassi tehase Kundas, tselluloosi- ja paberitehase Kehras, maailma suurimate pelleti­tootjate hulka kuuluva Graanul Investi.

“Ka taastuvate energiakandjate kasutamisele üleminekut toetav Euroopa Liidu ja Eesti valitsuse majanduspoliitika loovad eeldused puidu kasutusvõimaluste suurendamiseks,” märkis ta. “Usun, et järk-järgulise suunatud arenguga on võimalik metsanduse absoluutväärtust ühiskonnale praegusega võrreldes kaks korda suurendada.”

Kõikides metsades peitub oma väärtus. Metsamajanduslike teenuste pakkumisega tegeleva OÜ Metsaekspert juhataja Peep Põntson tunnistas, et erametsaomanike soovid ning eesmärgid on sedavõrd erinevad, et nendes ühisosa leidmine kulgeb üle kivide ja kändude.

Põntson usub, et ühistuline tegevus saaks hoo sisse siis, kui ühistusse kuulumine muutub metsaomanikule vajaduseks. Seda vajadust aga ei teki seni, kuni suur osa eelkõige väikemetsaomanikest oma metsa aktiivselt ei majanda.

“Ühekaupa metsaomanikud siiski toimetada ei jõua,” märkis Põntson.

Erametsaomanike väikesele aktiivsusele oma metsade majandamisel viitab ka Eesti Maaülikooli professor Hardi Tullus, kes tõdes, et suur osa meie metsades leiduvast puiduressursist on kasutamata. Ta on seda meelt, et sageli käib väikemetsaomanikule oma metsa seadusejärgne majandamine üle jõu – see võib jääda teadmiste, aga ka kesise majandusliku tulukuse taha.

“Ega näljahädad pole tingitud toidu puudumisest, vaid ikka sellest, et pole raha toidu ostmiseks,” tõmbas Tullus paralleeli. “Tuleviku metsandus sõltub palju puidu kasutamise tavade ja põllumajandustraditsioonide muutumisest, ka sellest, kui palju suudetakse põllumajanduses ja metsanduses sarnast näha.”

Tullus on seda meelt, et üles töötada tasub ka selliseid metsamaid, mida varem peeti majanduslikult vähetasuvaks, sest jäme- ja peenpalgi kokkuostuhinnad on juba ühesuguses suurusjärgus.

Seda selle tõttu, et saetööstuste tehnoloogia on kiiresti arenenud, võimaldades toota näiteks liimpuitu või jätkatud puitu, ega vaja enam n-ö ühest tükist laia ja pikka lauda või prussi.

Poliitikud üritavad metsameeste koostööd õhutada. “Metsamajanduslikud tööd muutuvad üha kallimaks, sh transport ja muud kõrvaltegevused.  Väikemetsaomanikel on üksi kõiki töid korraldada majanduslikult ebaotstarbekas, ühistutesse koondumine on ainus võimalus suurte majandajatega konkurentsis püsida. Seda enam, et mida aeg edasi, seda vähemaks jääb metsanduslikke piiranguid. Sellepärast ma ei tahaks kuidagi kuulutada paratamatuseks seda, et metsanduse tulevik kuulub vaid suuromanikele.”

Metsamaa koondub suuromanike kätte. Võiks ju öelda, et kui oma metsaga tegeleda ei soovi või ei käi jõud üle, siis müü see maha. ASi Arco Real Estate põllu- ja metsamaade maakler Margus Põld aga märkis, et need, kes tahtsid oma metsamaad müüa, ongi seda juba teinud.

Metsamaa omanikuks on Põllu sõnul jäänud või saanud inimesed, kes soovivad metsa majandada ega torma müügisoovi tekkides esimese metsaga tegeleva sugulase juurde.

Nad kaaluvad rohkem ning võtavad pakkumisi mitmest kohast. Metsa müüjaid on seega järjest vähem. Mets koguneb piiratud arvu inimeste ja firmade kätte, kes majandavad metsa ning elatuvadki sellest.

“Tavainimese jaoks on metsamaa paras peavalu, kui ta peaks seda ise majandama hakkama,” tõdes Põld. “Puidu kokkuostuhindu kindlaks teha on lihtne, piisab vaid internetiotsingust. Kõige keerulisem on aru saada, milline mets ja kui palju erinevaid kooslusi konkreetsel kinnistul kasvab.”

Ta nentis, et kui metsaomanik valib metsamaa müügi asemel siiski metsa majandamise, on võimalik, et ta saab igal sammul natuke petta. Kui metsa majandamisest teenitav tulu jaotub aastate peale, siis maa müügist saab omanik enam vähem sama raha korraga kätte.

Metsamaa tehingu puhul kannab ostja raha notari deposiitkontole ja müüja saab selle kolme päeva jooksul kätte. Erandiks on juhud, kus müüja tahab saada mingi osa erinevatel põhjutel kätte sularahas.

Metsamaad ei tasu poolmuidu käest anda. OÜ Tark Mets juhataja Heiki Hepner on samuti seda meelt, et metsamaa konsolideerumine suuremate maaomanike kätte jätkub. Statistika järgi otsustades võib öelda, et ostetakse pigem kvaliteetsemat metsamaad, kus peal rohkem küpseid puistuid.

“Olen soovitanud müüa raieõigust ja jätta maa alles kas iseendale või oma lastele,” rääkis Hepner. “Et vältida Eestimaa metsa müümist spekulandile, kes selle esimesel võimalusel soolasema hinnaga kasu saamise esmärgil edasi äritseb, võiks õiglase hinna kohta nõu küsida kohalikult metsaühistult või metsakonsulendilt.”

Ta lisas, et metsaühistu abiga võib kaaluda ka oksjoni korraldamist, aga ka siis peaks alghind olema võimalikult lähedal keskmise turuhinna tasemele.

 

Allikas: Äripäev

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid