Valga Puu panustab metsade tootluse parandamisse (Postimees)

OÜ Valga Puu on 1999. aastal asutatud metsamajandamisettevõte, mis kuulub bioenergeetika arendamise ja taastuvenergia tootmise kontserni AS Graanul Invest. Valga Puu varustab Valga-, Võru-, Järva- ja Lääne-Virumaal asuvaid Graanul Investi graanulitehaseid ümarpuidu ja puiduhakkega.

Luua metsanduskoolis ja maaülikoolis õppimise ajal metsa lõikamist alustanud Andres Oleski juhitavast firmast on tänaseks saanud Eesti üks suuremaid metsamajandamisettevõtteid, mis teeb metsas kõik tööd metsa istutamisest lõppraieni ning teede ehitusest metsakuivendamiseni.

„Alustasime kümne saemehe ja ühe Belarusiga. Kuni 2010. aastani olime ise väiksed metsaomanikud, vähehaaval kasvas metsaomand, olime eelkõige teenusepakkujad, majandasime suuremate metsaomanike metsi. 2009. aasta kriisi ajal sai aga selgeks, et pelgalt teenusepakkujana on ellu jääda keeruline, sest nii sõltud teistest metsaomanikest. Kui puiduturul on madalseis ja omanik raiuda ei soovi, siis kõige rohkem kannatavad ülestöötamisteenuse pakkujad – ei tööd ega leiba. 2009 müüsime pool Valga Puust ASile Graanul Invest ja 2010 hakkasime Valga Puule kuuluvat metsaomandit suurendama. Kui võrrelda 2009. ja 2015. aastat, siis eelmisel aastal tegime septembri esimese kümne päevaga rohkem tööd kui 2009. aastal kokku. Hea meel, et enamik metsaomanikke on meie klientideks edasi jäänud. Töötajaid on meil praegu 60 ringis,” kirjeldab OÜ Valga Puu juhatuse esimees Andres Olesk edukaid aastaid.

Kas enda rajatud ettevõttes ainuotsustamise õigusest loobuda kahju polnud? „Mõlemad pooled nägid sünergiat, meie saime rohkem kui poolele oma sortimendist stabiilse turu ning ettevõtte juhtimisse juurde hulga arukaid ning suurte kogemustega töötajaid. Osula ja Helme graanulitehastesse viime igal kuul umbes 40 000 tihumeetrit puitu, lisaks Imavere ja Ebavere tehaste tarned. 40 000 tihumeetrit on 60 protsenti Valga Puu igakuisest müügist. Teine tähtis osa on tööstuspuu, mille müüme Eesti ja Läti saeveskitele. Ka selle maht on praegu stabiilne: igal kuul 20 000 kuni 30 000 tihumeetrit. Kui puu läbimõõt ületab kümme sentimeetrit, siis igal võimalusel realiseerime selle palgipuuna. Pelletiks ja graanuliks läheb küttepuu ja vanas mõistes paberipuu. Meil on Graanul Investiga pikaajaline hinnakokkulepe, paberipuu müügihind kõikus sadamates pidevalt ning hea, kui sellest üldse lahti saab,” avab Olesk puiduäri tagamaid.

Alates 2010. aastast on Valga Puu igal aastal kasvanud 40 protsenti „Kõige olulisem on, et igal aastal investeerime seitse-kaheksa miljonit eurot. Ostame maid eesmärgiga kasvatada järjest metsamaa tootlikkust ja väärtust. Praegu on meie metsade juurdekasv viie tihumeetri ringis hektari kohta aastas, aga 10–15 aasta perspektiivis tahaks selle näitaja viia umbes kümnele. Lisaks teistele kasvatusvõtetele varume alates sellest aastast seemne enda metsade parimatest puistutest. Valime välja parimad puistud ja taotleme keskkonnaametilt luba sealt seemneid varuda. Kui see olemas, saame sealt seemnevarumise ajal seemne. Meil on kahe taimlaga taimede ettekasvatamise kokkulepe. Üks võimalik arengusuund on Valga Puu oma taimla rajamine. Siis pole meil enam juhuslikku päritolu istutusmaterjali ja teame kindlalt, mis päritolu taimedega metsi uuendame. Tänavu istutab Valga Puu enam kui neljasajale hektarile üle 800 000 taime. 70 protsenti sellest on kuusk, 15 mänd ja 15 kask. Metsade tootlust annab Oleski kinnitusel metsakasvatuslike võtetega märkimisväärselt tõsta.

Oma metsa on ettevõttel praegu veidi alla 9000 hektari. Aastaseks raiemahuks on planeeritud umbes 400 000 tihumeetrit. „Enda metsast raiume aastas umbes 250 000 tihumeetrit, 80 000 tihumeetrit raiume koostööpartnerite metsi ja ülejäänu ostame raieõiguste ja metsamaterjalina. Oleme kursil, et 3000 hektarit aastas ostame juurde. Metsade ostmisel on asukoht tähtis, reeglina oleme huvitatud oma tehastest saja kilomeetri raadiuses asuvatest kinnistutest, aga nii-öelda pakettide ostu korral tuleb ette erandeid. Metsamaa hind on praegu suhteliselt kallis, sest inimeste teadlikkus metsakinnistute ja maa väärtusest on kasvanud, see on äärmiselt teretulnud. Lisaks tõstab maa väärtust järjest suurenev sisenõudlus puiduturul. Metsaäri murekoht on pigem ebaausad vahendajad, kellel puudub eetika ja moraal metsaomanikega suhtlemisel ning tegutsetakse ainult kopsaka omakasu eesmärgil, mille omanik oma metsa arvelt kinni maksab. Osula graanulitehase rajamisega tõusis Võrumaa ümbruskonna metsahektari hind 200–300 euro võrra, samuti kerkis müüdava sortimendi hind. Võrumaa metsaomanik võitis nii igale väheväärtusliku puidu tihumeetrile kolm-neli eurot juurde. Kui võrdleme 2014. ja 2016. aastat, siis sisemine puidutarbimine on Eestis kasvanud kaks miljonit tihumeetrit ja tehaseid tuleb juurde. Nii et energiasektori ümberorienteerumine taastuvenergiale on kohalikku majandust turgutanud küll,” leiab Olesk.

OÜ Valga Puu peamiseks tugevuseks peab ta metsauuendamise oskust ja kogemust. „Paljud kliendid müüvad meile raieõiguse tingimusel, et uus mets istutatakse peale. Kuna kevadel on meil tööd väga palju, siis tavaliselt lepime kokku, et meie valmistame maapinna ette ja müüme metsaomanikule taimed.” Klientidest Valga Puul puudust pole. „Järjest enam saadakse aru, et küpse metsa hoidmine ei ole majanduslikult otstarbekas. Võrdlen seda ikka maasikapeenraga, kust pole tark hakata marju korjama alles siis, kui pooled viljad juba mädad,” toob Olesk näiteks.

Valga Puul on ka 20 töötajaga tütarettevõte AAB Ekskavaator OÜ, mis teeb maaparandust. „Ehitame uusi teid, rekonstrueerime kraave ja seda kõike selleks, et metsadele ligi pääseks. Kui Lõuna-Eesti metsad on päris hästi majandatud, siis infrastruktuur mitte. Rekonstrueerime isegi 90aastaseid käsitsi kaevatud kraave. Nõukogudeaegne maaparandus oli keskendatud põllumaadele, aga metsade majandamise seisukohalt on veere˛iimi korrasolek ääretult tähtis. Kui see on paigas, lähevad puud kevadel kolm nädalat varem lehte ja kui võtta kogu vegetatsiooniperiood, siis saab aru, kui palju puude juurdekasv kannatab, kui veere˛iim pole korras. Palju teeme töid oma metsades, ka teadlikud metsaomanikud on AAB Ekskavaatori leidnud, aga ikkagi tehakse metsades maaparandust vähem, kui tarvis oleks. Peaks rohkem tegema, seda enam, et metsaomanikul on võimalik toetusi saada. Sageli heietatakse, kuidas vanasti oli, et piisab, kui talvel metsa pääseb. Aga miks tehti vanasti metsa talvel? Esiteks polnud siis muud teha. Teiseks oli metsasusprotsent mitu korda väiksem, sest kus vähegi kasvas, püüti kasvatada vilja. Mets kasvas eelkõige kohtades, kus põldu ei saanud harida. Praegu saab metsasektoris iga päev tööd 35 000 inimest, lisaks logistika. On selge, et peame metsa majandama ka siis, kui maa pole külmunud. Majandamiseks peab taristu olemas olema. Sageli on mets suvel majandatav, aga ligi ei saa, sest teed puuduvad.”

Veel teeb Andres Oleskile muret, et riik ei usalda piisavalt metsaomanikke ning metsa majandamine ning kasvatamine on selgelt ülereguleeritud. „Keegi ei kujuta ette, et põllupidajale öeldakse: siit põllult tohib saaki koristada vaid sellelt osalt ja vaid sellel ajavahemikul või üldse mitte. Teadlike metsaomanikena sooviksime palju suuremat vabadust otsuste langetamisel. Aktiivsete metsauuendajatena peame aga arvestama, et keegi kuskilt kõrgemalt-kaugemalt reguleerib, kas ja millal võime enda istutatud metsa majandada. Riiklik looduskaitse käitub justnagu õhinapõhiselt. Kaitstavad pindalad muudkui kasvavad, aga inimene jääb tagaplaanile. Näiteks Karula rahvusparki jääva metsa omanik ei tohi oma taluhoonete remondiks isiklikust metsast ühtki puud võtta. Sealsetelt metsaomanikelt oleks vara nagu konfiskeeritud, jäetud kõik kohustused, aga õigused ära võetud. Kui oled sauna taga mustadeks päevadeks metsa hoidnud, aga juhtub, et ühel päeval maandub sinna kõvera nokaga lind, siis riik võtab omanikult ära igasuguse õiguse oma vara kasutada. Metsaomaniku puistusse panustatud aeg ja hool läheb tühja, seda ei kompenseerita vääriliselt. Me „kaitseme loodust” kohati põhjendamatult ja eraomaniku arvelt. Sellise tegevusega soodustab riik maaelu hääbumist, sest maaomanikul pole kindlust homse päeva ees. Tuleb jälle üks looduskaitsepiirang ja maa kaotab poole väärtusest. Kui Viru Keemia Grupp koondas sadu inimesi, oli see pikalt tulipunktis, võeti riiklikud meetmed, aga kui lüüa kokku Lõuna-Eestis eri looduskaitsepiirangutest tulenevad kitsendused, siis iga aasta jääb majandamata umbes 200 000 kuni 300 000 tihumeetrit metsa. See on ligikaudu 1000 töökohta. Loodust tuleb kaitsta, ka meie ettevõte lähtub sellest, aga kohati pingutatakse üle. Kaitseme loodust inimese eest, aga inimesi jääb väljaspool Tallinna järjest vähemaks. Kui arutati Otepää looduspargi kaitsekorralduskava, tegin ettepaneku võtta kaitse alla maal elav inimene, aga sain kirjaliku vastuse, et seda ei võeta menetlusse, sest see on nali. Aga paljude jaoks pole see nali. Laiemalt vaadates on õige plaan selgelt eristada looduskaitsemetsad ja majandusmetsad. Küsimus on selles, et kas iga metsa, kuhu kotkas maandub, peab ikka looduskaitse alla võtma. Homme maandub see kotkas kaks kilomeetrit eemale, siis on uus mets vaja kaitse alla võtta ning see mets, kust ta ära lendas, jääb samuti kaitse alla, sest on potentsiaalne kotka elupaik.” Olesk leiab, et looduskaitse peaks olema omaniku- ja omandipõhine. Seega parim kaitsja on maaomanik ise. Ka loodukaitsealade majandamislahendused peaksid tema hinnangul sündima koos omanikuga ning vajadusel tuleb piirangud mõistlikul määral hüvitada.

Allikas: Postimees

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostööpartnerid