Autor: Märt Riistop
Kümnekorruselised puitmajad ei ole enam utoopia, eelduse nende ehitamiseks annab ristkihtpuit, mis võidab järjest austajaid.
Märt Riistop (Eesti Metsa-ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht asetäitja, Puuinfo projektijuht)
EHITUS
Tuntud inglise arhitekt Alex de Rijke, üks ristkihtpuidu Inglismaale toojaid, on öelnud, et 19. sajand oli terasesajand ja 20. betoonisajand, 21. sajand aga inseneripuidu sajand. Tuntuimad inseneripuidu liigid on liim- ja ristkihtpuit.
Liimpuidust talad ja postid ning keerukamadki konstruktsioonid on enamikule eestimaalastest juba hästi tuttav pilt, ristkihtpuit aga on esialgu veel suhteliselt tundmatu. Kuid just selle materjali levikuga seostatakse puidu jõulist esilekerkimist korrusmajade ja teiste suurte ehitiste materjalina. Raske on ka leida mingit teist ehitusmaterjali, mille tootmismaht kahekordistuks kolme aastaga.
Veel 2008. aastal toodeti Euroopas 200 000 m3 ristkiht-puitu, 2011. aastal juba 400 000 m3. Ristkihtpuidu tootmine algas kõigest paarkümmend aastat tagasi ja sai õige hoo pärast 1996. aastal alanud Austria teadlaste ja töösturite ühiste uurimis- ja arendustööde tulemuste kasutusele võtmist. Esimesed suuremad tehased alustasid tööd 1999. aastal ja praegugi toodetakse 70 protsenti Euroopa ristkihtpuidust Austrias.
Ristkihtpuidust maja ehitamist võib võrrelda raudbetoonpaneelidest maja ehitamisega, aga raudbetooni ees on esimesel ehitusviisil mitmeid eeliseid. Paneelid ja kogu maja on palju kergemad, paneelide ühendamiseks pole vaja keevitada ja nad on ka palju täpsemalt valmistatud.
Keskkonnahoid
Paneele toodetakse kuni 16,5 meetri pikkustena ja nendesse saab programmjuhtimisega pinkides teha kõik vajalikud avad. Majade kokkupanek paneelidest on tavaehitusega võrreldes 20-30 protsenti kiirem.
Suuremad on puidu eelised siiski keskkonnahoiu mõttes.
Keskkonnaküsimused pole erafirmadele veel esmatähtsad, nii on puidukasutuse levik kõige kiirem just ühiskondlike hoonete ja munitsipaalelamute ehitamisel.
Aga puidukasutuse majanduslikku mõttekust ja keskkonnaaspektide olemist heaks müügivahendiks on avastamas ka kinnisvaraarendajad.
Praegu on maailma kõrgeim ristkihtpuidust maja kümnekorruseline ja selle ehitas üks maailma suurimaid kinnisvarafirmasid, Melbourne Lend Lease.
Euroopa seni kõrgeimad ristkihtpuidust majad on kaheksakorruselised, neid on nii Austrias, Rootsis kui ka Inglismaal. Ehitamisel on neid veel Itaalias.
Itaalias on ristkihtpuidu esiletõus ehk kõige kiirem, sest hiljutiste maavärinate järgses ehitustegevuses on teadvustatud, et puitmajade maavärinakindlus on tunduvalt parem kui betoonmajadel. Nii on näiteks Abruzzo piirkonnas 41 protsenti taastatud majadest ristkihtpuidust.
Kõrgeid maju saab ehitada ka tavalisest liimpuidust. Austrias Dornbirnis nii tehtigi ja tänu sellele, et konstruktsioonis kasutati küllalt palju betooni, õnnestus saada luba jätta enamik puidust nähtavaks.
Praegu veel kiputakse kõrgete hoonete puhul nõudma puidu katmist mittepõlevate materjalidega, ent järjest enam peetakse tähtsaks rääkida mitte materjalidest, vaid konstruktsiooni tulepüsivusest, näiteks et sein säilitaks põlengus kandvuse teatud aja jooksul. Dornbirniski loodetakse betooni osa järk-järgult vähendada ja ühtlasi jõuda kuni kolmekümnekorruseliste hoonete rajamiseni.
Suurte konstruktsioonide puhul on otstarbekas kombineerida erinevaid materjale, sealhulgas ka liim- ja ristkihtpuitu. Suurimad puitehitised ongi just nii ehitatud.
Suurim puitehitis
Näiteks Austria Gerasdorfi kaubanduskeskuse lainja kujuga hiigelkatuses on liimpuidust kandurid kaetud ristkihtpuidust plaatidega ning kogu katus toetub betoon- ja teraspostidele. Kaubakeskuse katuse pindala on 60 000 m2 ja seda on nimetatud Euroopa suurimaks puitehitiseks.
Nagu ütles hoone ehitaja, tegi just puidu kasutamine sellise suure ja keeruka kujuga katuse ehitamise majanduslikult võimalikuks. Betooni kasutamisel oleks hind läinud liiga kõrgeks ja valida tulnuks lihtne vorm, et hoida kulusid talutavates piirides.
Inseneripuit on Eestiski olnud küllalt edukas, seda küll peamiselt liimpuiduna, aga viimastel aastatel on populaarsust kogumas ka ristkihtpuit.
Mullusel aasta puitehitise võistlusel sai näiteks Võrumaa toidukeskus eriauhinnad nii liim- kui ka ristkihtpuidu parima kasutuse eest.
Mis on mis
• Lilmpuitu valmistatakse tugevussorditud saematerjalist. Liimpuit koosneb paksuses kokku liimitud lamellidest, lamellid aga on tala pikkuses sõrmjätkatud ja enne liimimist hööveldatud prussid. Liimpuittala pikkus võib olla kuni 30 meetrit, ristlõike laius üle 200 mm ja kõrgus isegi kaks meetrit ja enam. Pikemate talade asemel kasutatakse liimpuitsõrestikke, millega võivad olla kaetud üle 100-meetrised avad.
• Ristkihtpuit on materjal, mille kihtides on puidu kiudude suund risti nagu vineeris. Puidukihtideks on serviti kokku liimitud puitlamellid. Ristkihtpuidu plaatide pikkus on kuni 16 meetrit ja paksus kuni 400 mm.
ARVAMUS
TÕNIS ARJUS
Tartu linnaarhitekt
Kuigi sõna jätkusuutlik on sagedase väärkasutuse tõttu devalveerunud, ei muuda see tema taga peituvaid eesmärke vähem tähtsaiks.
Jätkusuutliku keskkonna tagamisel on võtmesõnaks kohalik. Kohaliku arendamine hoiab kodanikud rakkes, kohalik kasutus säästab transpordikulude pealt ja kohalolu väärtustab siinset keskkonda. Linnaplaneerimises tähendab kohaliku tagamine tõhusalt toimivaid liikumisi, mis kurnavad võimalikult vähe linna taristuid, nii maapealseid kui ka maa-aluseid.
Arhitektuuris on kohalik oluline terves elutsüklis. Kestva arhitektuuri ja säästva ehitamise juures on tähtis eelkõige materjali kohalik tootmine, vormistamine, paigaldus ja kasutus. Pole kahtlustki, et see kohalik materjal on meie maal just puit.
Eesti taluarhitektuuri näol on meil tugevad juured jätkusuutliku ruumi loomisel, ent muutustega ajas on pult oma keeruliste omaduste ja kaduvate meistritega jäänudki ajalukku. Materjal on aga pidanud vastu ja tulnud elukorraldustega kaasa.
Ristkihtpuit on lihtsasti dimensioneeritav, mitmepalgeline ja tugev materjal, mis kaotab igasuguse skepsise puidu kasutamise suhtes nüüdisaegses linnas. Veel enam, see on ainus materjal, mis võimaldab terve elutsükli tagada säästvana, alates taastuvast toormaterjalist kuni lihtsa taaskäitlemiseni ning meeldiva kauakestva elukeskkonnaga seal vahel.
Veel aasta eest pidasin igasuguseid mõtteid nõuda linnakeskkonnas läbimass-puidust hoonete rajamist jaburaks. Nüüd pean nentima, et puit ei kuulu ainult romantilisse töökotta, vaid ka efektiivsele ehitusplatsile, kus kerkib järjekordne panus jätkusuutliku elukeskkonna loomisesse.
Kuigi praeguses olukorras kulub kohalikul ettevõttel suure puidust hoone rajamisse terve aastatoodang, ei suurene ilma lisanduva nõudluseta ka pakkumine. Kui nõuda veel on vara, tuleb nõudlust igal võimalusel suunata, et tagada säästva materjali areng ja kättesaadavus.
Allikas: Postimees (erileht)