Vabariigi president kutsus aastapäevakõnes üles riiki viie aasta jooksul korda tegema. Küllap jättis riigipea meelega täpsustamata, mida ta selle kordategemise all täpselt mõtleb, sest igal inimesel on korras riigist oma arusaam ja arvamuste paljusus on tee, mis viib meid mõistlike lahendusteni.
Iga inimene hindab Eesti elu kõigepealt enda vaatepunktist. See, mis ühele paistab õige, on teisele vale, ja vastupidi. Küsimus on selles, mida me tähtsamaks peame. Kas rõhutame seda, mis meid eristab või mis meid ühendab?
Piire tõmmata on kahtlemata lihtsam, kui neid kaotada ja ületada. Piirid on tihtipeale kunstlikud moodustised, millel pole laiemas tähenduses mingit õigustust. Eriti kui me räägime piiride tõmbamisest Eesti väikeses ühiskonnas.
Kui mõelda sellele, kuidas riik „korda teha”, nagu president ette pani, siis leian, et meil tuleks vaadata, mil viisil vähendada ühiskonnas kohati kivistuda jõudnud piire. Kuidas poliitikas levinud vastandamine asendada . koostöö ja ühishuvidega, et meil kõigil läheks paremini. Mil viisil suurendada meie-tunnet ja arusaama, et teist aidates ning koostööd tehes loon ma ka endale tugevama jalgealuse?
Koostöö süvendamine pole vajalik ainult poliitikas. Ettevõtjana näen, et Eesti võiks olla majanduslikult palju edukam, kui ka äris osataks rohkem mõelda koostööle, mitte omavahelisele tarbetule konkureerimisele. Konkurents on edasiviiv jõud, kuid mitmel puhul ei saada päris täpselt aru, kellega tegelikult konkureeritakse ja kellega oleks mõistlik hoopis koostööd arendada.
Konkurentsi asemel koostöö
Näiteks Eesti mööblitööstused on valdavalt sedavõrd väikesed, et me ei suuda oma väikeste tootmismahtude tõttu rahvusvahelisel turul edukalt konkureerida. Kuigi on ka õnnestumisi, ei suuda me igaüks üksinda pusides suures äris kaasa rääkida, sest puudu on ressursist ja oskusteabest.
Sellest järeldub, et me müüme edaspidigi oma puitu välismaale paljuski pooltootena, olgu siis saematerjali või plaadina, jättes selle lõpliku väärindamise kellegi teise teha.
Kui meie mööblitööstused suudaksid kodumaiste saeveskite toodangust enamuse mööbliks vormida ja turustada, näeks nii meie inimeste palgatase kui ka ekspordi struktuur palju parem välja. Praegu on selline väljavaade aga pigem helesinise unistus. Miks?
Probleemi tuum on tööstuste vähene koostöö. Meie väikesed mööblifirmad teevad pigem nimetut allhanget mõnele põhjamaa üles-ostjale, selle asemel et koduste kolleegidega seljad kokku panna ja koos maailma vallutama minna. Et Eesti mööblitööstus suudaks välisturul rohkem müüa, selleks peab välja kujunema kodumaine kasumlik tööjaotus. Sealjuures ei ole oluline mitte niivõrd tööjaotusest tekkiva kasumi suurus, vaid fakt iseenesest, et tehakse koostööd ja planeeritakse ühiselt oma tegevust.
Mõistagi peab allhankija jaoks olema müük kodumaisesse tootmisahelasse vähemalt sama kasulik kui välismaale. Samas saab see all-hankija optsiooni, et asju õigesti tehes suureneb ka tema töö väärtus. Allhankija pole enam odav tööjõud, vaid partner.
Koostöö võib alata uudsetest mudelitest, ühisest koostööst Eesti disaineritega, või põhineda juba toimuval ekspordil. Näiteks meie ettevõte Suwem müüb hästi Euroopas ja Aasia riikide kasvavale turule, aga mahtude suurendamiseks on kaks võimalust: laiendada oma tootmist või ehitada üles koostöövõrgustik. Meil oleks mõistlikum osad tootmistsüklid sisse osta, et kokkuvõttes mahtu suurendada ja olla näiteks Hiina turul konkurentsivõimelisem.
Need firmad, kes on suutnud end välja murda püramiidi tippu, on eluliselt huvitatud sellest, et alumised plokiread oleksid võimalikult laiad. Teisipidi on ka püramiidi madalama astme ettevõtetel paremad väljavaated, kui tipufirmad on elujõulised.
Vähem piire
Niisamuti on ääretult oluline, et riik ja kohalikud omavalitsused mõistaksid ning toetaksid Eesti ettevõtete pingutusi ega üritaks teha nägu, nagu oleks äri midagi sellist, mis nende tegemisi mitte kuidagi ei puuduta.
Kuigi EAS on viimasel ajal saanud üksjagu kriitikat, siis tegelikult on selle asutuse vahendusel saanud alguse paljud head ettevõtmised, millega on laotud vundamenti meie tööstuse arengule. Toon ühe näitena üle Eesti rajatavad kompetentsikeskused, mis aitavad tõsta piirkonnale omase tööstuse konkurentsivõimet. On loogiline, et põlevkivi kompetentsikeskus rajatakse Kohtla-Järvele, väikelaevade ehitamist arendatakse Saaremaal ning puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskus tuleb Kagu-Eestisse Võrumaale, kus puiduga seotud tööstusel ning kutseharidusel on pikad traditsioonid, kus märkimisväärselt suur osa hõivatutest on ühel või teisel moel puidutöötlemisega seotud ja kus puiduga seotud tööstus annab umbes kolmandiku piirkonna SKPst. Kompetensikeskustest peaks kujunema see puuduolev sideaine, mis ühelt poolt aitab Eesti tööstusettevõtteid oskusteabega ja teisalt loob võimaluse firmade koostööks, mis viib senisest suuremat tulu tootva väärtusahela tekkeni.
Paraku ei kulge keskuste arendamine igal pool tõrgeteta. Näiteks Väimelasse planeeritav puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskus on põrganud mõne kohaliku omavalitsusjuhi osavõtmatuse vastu, mille tulemusel võib kogu plaan enne lõppeda, kui alatagi jõudis. Arusaam, et raha kasvab puu otsas, kust see igal sügisel lihtsalt eelarvesse potsatab, on kahetsusväärsel moel endiselt levinud.
Globaalses konkurentsis, kus me eksportiva riigina oleme, määrab üha enam edu innovatiivsus ja erialane kompetents. Just seda rolli peaks täitma ka Väimela kompetentsikeskus. See oleks abiks ettevõtjatele, toetades samas ka kutsehariduse arengut. Edukate ettevõtjate baasil tekivad töökohad ja maksuraha, mida riigil ning omavalitsustel nii väga vaja on.
Kui ma mõtlen presidendi sõnadele, et püstitada vabariigi 100. aastapäevaks meie oma «Eiffeli torn”, teha riik korda, siis selleks võiks olla ühiskonna laiapõhjalisem arusaam, et ainult vastastikku teineteist toetades on meil võimalik midagi saavutada ja kuhugi jõuda. Meie võimalused on sedavõrd piiratud, et ainult koos tegutsedes on võimalik jõuda mille-gini, mida üle-eelmine president nimetas Eesti Nokiaks.
Allikas: Võrumaa Teataja, Kaido Mäesalu (ASi Suwem juhatuse liige)