Esmapilgul tundub 2012. aasta puitehitiste preemia1 peaauhinna omistamine Kukemõisa talule tavatu – kus see puit siin õieti on? Ent just see tähelepanek kinnitab kõnealuse projekti ainulaadsust.
Lisaks sellele, et siin on tavatult palju tähelepanu pööratud detailidele ja kogu tervik on oskuslikult proportsioneeritud, tuleb maja võlu ilmsiks viisis, kuidas see avaneb -tükk-tüki, ruum-ruumi haaval, justkui aeglane, paika timmitud arhitektooniline lavastus.
Tee maja juurde viib läbi mitme etapi: esmalt maantee, seejärel kruusatee läbi metsa, jõudmine lagendikule, siis 100 meetri kaugusel sihtpunkt ise – tume siluett lageda välja taustal.
Kahest üksteisele vastanduvast tahukast üks on mahajäetud laudahoone oma tuttavlikult mõjuvate kiviseintega. Teine on müstiline must akendeta kast, mis müüride kohal justkui tummalt hõljub. Tekib tunne, et see kõik on elamiseks sobimatu, kuid selline esmamulje on taotluslik ning saadud efekt jõuliselt abstraktne.
Minimalistlik vorm viib mõtte proportsioonide ning pinna tunnetamiseni. Tõstetud „kuubi” väliskest mõjub huvitaval kombel otsekui elusana. Tugev päikesepaiste paneb pinnad särama, nagu oleks tegu pisikeste kvartsi-tükkide või keraamikaga. Varjulistel päevadel jämedakoeline pind lamestub ning muutub sensuaalselt matiks. Protsessid, mis siin toimuvad, on toredalt alkeemilised.
Lähemal uurimisel võib hoones leida väga leidlikku puidukasutust. Kitsad sindlid on paigutatud tavapärasemast tihedamalt, andes tulemuseks korrapärasema koe. Musta peitsi on peale võõbatud julgelt mitmes kihis, tulemuseks subtiilne, kergelt peegeldav pind, mis ei mata puidu naturaalset süüd. Korrektsel modernistlikul viisil on välisnurkades sindlid katmata, täpselt lõigatud ja liitekohal eraldatud samas toonis painutatud servaplekiga. Tekib tasapinnaline ja mahtu järgiv kargus, mida omakorda ergastab unikaalne pinnaläige.
Nii palju väliskülje saladuslikkusest. Kus on sissepääs?
Kiviseinad varjavad osavalt enda taha peituva. Tagumise külje poole avaneb köetud ja ventileeritud, külalistele mõeldud maja -vanade müüride vahel asuv privaatne gale-riielamu ja maastikukujundus. Miski, mis paistab väljastpoolt mahajäetuna, on sees inimsõbralik ja turvaline. Säilitades teadlikult „vaikse kõdunemise esteetikat”, andis tellija ehitajatele kindlad juhised mitte mingil moel korrastada või eemaldada katkiseid ja kulunud puitraame kivimüüride avades.
Esimese korruse avatud ruum on piiratud maast laeni klaasiga. Enamik privaatseid ruume asuvad teraspostidele toetuval teisel korrusel, mida valgustavad kitsas katuseakende riba ning avarad, hoovi avanevad aknad. Tagaküljel on ka piklik horisontaalne aken. Saavutamaks võimalikult puhast ja puutumatut ilmet kompositsiooni esiküljel, on kõik „hõljuva kuubiku” aknad paigutatud varjatud külgedele.
Teisele korrusele viib võimatuna näiv kon-soolne terastrepp, mille kõrval on terrazzo-tehnikas sein – kivitükikestega lihvitud monoliitne valatud materjal. Ruumi kohal ripub justkui õhus viimistlemata betoonist vormitud tahvel, mis omakorda viitab ..hõljuvale” teisele korrusele (ehk on tegu väikse austusavaldusega Stanley Kubrick kultusfilmile
„2001: Kosmoseodüsseia” – kus ahvid kummardasid musta kivist monoliiti? Ülakorruse koridor on nutikalt viimistletud üleni tammeparketiga – nii seinad, laed kui põrandad. Miks mitte?
Ülakorrusel asuvad viis ruumi, sh magamistoaga ühendatud vannituba, on kooslused Taani mööblitraditsioone järgivast spoonitud vineerist, puitribidest, ‘tambitud maapinna’ efektiga betoonist, veneetsia krohvist jne. Täpsuse ja hoolsuse – või õigemini ekstsentrilisuse selle veetlevamail kujul – ülimaks väljenduseks on kindlasti valgustite toortera-sest, eridisainiga valmistatud kipplülitid, mis on ühelt poolt puiduga viimistletud. Milline õnnelik pedant need küll kujundas!?
Kokkuvõtteks on valminud tulemus nii seest kui väljast, nii ülevalt kui alt tähelepanuväärne tervik, kus looduslike materjalide kooskõla on ühtviisi tõsine ning õrn. Külalistemaja viib lõpule kolmest hoonest koosneva talukompleksi. Kõikjal on kasutatud puitu ja kivi, nii proportsioonides kui konseptsioonis on arhitekt õnnestunult ühendanud uusi komponente olemasolevaga. Mõjuv võte on valitud vaadete raamimine, ehitusavad kadreerivad visuaalseid fragmente. Siin on kogeda meistrite nagu Carlo Scarpa, Alvar Aalto ja Luis Barragani ajatut mõju.
Kaasaegsetest on viiteid Steven Hollile, spetsiifilisemalt ka büroo Olson Sundberg Kundig Alleni stuudiomajale Seattle’is. Kukemõisa taluhoonete arhitektuurne tõlgendus on rõõmustaval kombel kokku viinud arhitektile omase püüdluse lihtsa ortogonaalse geomeetria ja arhetüüpse vormi poole ning harukordse võimaluse kasutada rikkalikult materjali.
Mitte vähem olulised on teised projekti panustajad: ehitaja-arendaja, kes mitte ainult ei jälginud ehituse käiku, vaid aitas kaasa ka mitmete sisekujunduslike detailide välja mõtlemisele; unikaalsete “väikevormide” ja maastiku kujundajad, arhitekt Ivar Lubjak ja disainer Maria Pukk; löövate interjööride autoriteks eri aegadel töötanud sisekujundajad Pille Lausmäe ja Liisa Põime.
See maja on suurepärane näide nii puit-, kui ka kivi-, teras-, klaas- või maastikuarhitektuurist, samuti eeskujulik restaureerimisprojekt. Ta eksponeerib, kuidas saab puitu edukalt koos teiste materjalidega kasutada, saavutades erakordselt kunstipärase ja rafineeritud tulemuse. Tegu on nii ideeliselt kui teostuselt kaasaegse meistriteosega.
Allikas: Maja, Lembit Tork