Kagu-Eestis asuv AS Toftan ол suuruselt teine saetööstus Eestis ja kolmas Baltimaades. Saeveski tegevjuht on juba seitsmendat aastat Martin Arula. Möödunud aasta novembrist alates on sama mees ka metsa- ja puidutööstuse liidu juhatuse esimees.
Maailma tasemel saetööstus
Eestis on puidu ja puidutoodete tootmisel ja ekspordil olnud märkimisväärne osa juba enam kui sada aastat. Kui enne esimest ilmasõda tegutses 18 suuremat ja 250 väiksemat saeveskit, siis praegu arvatakse neid olevat üle neljasaja.
Pärast taasiseseisvumist rajatud (väike) tootmiste omanikud hakkasid palgiekspordist saadud rahadega soetama esimesi kaasaegsemaid seadmeid ja sealtkaudu panid nad aluse kohaliku metsatööstuse arendamisele. Tänaseks on see tööstusharu saavutanud samasuguse tootlikkuse inimese kohta ja on kõigi omavahel võrreldavate näitajate poolest sama efektiivne kui omaaegsed suured eeskujud Soomes ja Rootsis.
Seega võib julgelt väita, et tegu on maailmatasemel tööstusharuga.
Kuigi me võime uhked olla saavutatud edu üle, on metsa- ja puidutööstuse liiduga liitunud 57 ettevõtet, kes omakorda jagunevad kolmekümnesse tegevusvaldkonda, seda meelt, et rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks tuleb pidevalt end täiendada ja otsida uusi arenguvõimalusi. Sama oluliseks peetakse ka puidu mitmekülgse kasutamise pidevat propageerimist.
Saematerjali tootmise valdkonna liikmeteks on end registreerinud viisteist firmat: Aegviidu Puit, Balcas Eesti ja Enco Est Harjumaal, Barrus ja Toftan Võrumaal, Erapuit, Lemeks, Rait ja Vara Saeveski Tartumaal, Metsa Wood Eesti ja Stora Enso Eesti Järvamaal, Reta Puit Saaremaal, Tapa Miil Lääne-Virumaal ning Textuur ja Viiratsi Saeveski Viljandimaal.
Võimsaim neist on kahtlemata Kesk-Eestis asuv Storale kuuluv Imavere saeveski, mille maksimaalne aastane tootmismaht võib olla kuni 400 000 m3 (praegu 250 000-300 000 m3 vahel).
Suuruselt teise, aastase tootmismahuga 200 000 m3 ja asukohaga Lõuna-Eestis Sõmerpalu vallas, omanikuks on AS Toftan, kus fotograaf Jüri Perega ühe kena kevadise päeva veetsime.
Igat palki mõõdetakse enne saagimist erilise hoolega
Ülevaate tootmisprotsessist saame esmalt Toftanit tutvustavat videofilmi vaadates, seejärel teeme ringkäigu saeveskis, kus isegi kõrvaklapid ei suuda seal olevat meeletut müra summutada. Igal sammul on näha, millise hoole ja asjatundlikkusega tegevjuht Martin Arula tööprotsessi jälgib. Meist mööda libisevatele laudadele pilku heites märkab ta kohe, kus midagi kohendada vaja on ja juhib tähelepanu esialgu pealtnäha ühesuguse lauamaterjali ehk sortide erinevustele.
Aastane palgimaht on 350 000 m3 ehk 10 000 autokoormat, millest 70% on mänd ja 30% kuusk. Aprillil lõpus laius pooleteise kuu saagimisvaru (50 000 m3) ümber tootmishoonete. Toftanis käib tootmistegevus tellimuspõhiselt ehk siis 96% materjalist on juba ette ära müüdud. Palkide koorimisest alates on täpselt teada, kelle jaoks prusse-laudu valmistama hakatakse. Korraga võetakse ette ühe läbimõõduklassiga materjal. Vahetult enne saagimist mõõdetakse palgid veel kord üle, sest tänapäeval võib juba kolmemillimeetrine eksimine ühele või teisele poole võtta ära tulu.
„See on väga täpne töö, kuidas palgid konkreetselt saagide suhtes paiknema peavad,” rõhutab tegevjuht. „Igale palgile, igale lauajupile püütakse piinliku täpsusega pihta saada, hälbed ei ole siin lubatud.”
Tootmisettevõtte süda on saehallis, kus operaator jälgib arvuti- ja monitoriekraanidel liiniosade tööd. Igast palgist tehakse 3D kujutis, mille järgi arvutiprogramm valib sellele saagimiseks sobivaima asendi. Seejärel pööratakse-nihutatakse palki, mitte saagi, et kätte saada maksimaalne materjalikogus ehk siis ühest palgist lõigatakse välja maksimaalne kogus prusse-laudu. Esimeses grupis tehakse sirge lõige, et saada sirge joonega pruss kätte, teises ja kolmandas saegrupis jälgitakse aga palgi loomulikku kõverust ja lõige tehakse vastavalt puu iseloomule. Staabeldamisel pannakse lipid vahele, et õhk läbi käiks ja et kuivatamisel lauad sirgeks vajuksid. Kui 28-30 ühesuguse paksusega parajas suuruses laua- või prussipakki valmis saab, viiakse need kuivatisse.
„Tegelikult ei ole ainus teema see, kuidas võimalikult palju saematerjali kätte saada, vaid me püüame aru saada, kuidas palgi sees oksad, säsi ja lülipuit paiknevad, et lõikust paremini planeerida. Oleme üsna uhked selle üle, et saematerjali väljatulek on meil üle 58%. Tavapärane rusikareegel on saeveskites 50%. Seega saame meie oma palkidest kuni 6% rohkem saematerjali kätte,” ei varja Martin Arula rahulolu oma töökorralduse üle. „Ega seal palju kaugemale minna saagi, üritame ju ümmargusest asjast kandilisi asju teha.”
Tänapäevases saetööstuses ei jää enam midagi järele, selle tõestuseks juhib tegevjuht meie tähelepanu koore-, hakke-ja saepurukuhilatele. Koorega köetakse kümnemegavatist biokatlamaja, millest saadud energiaga kuivatatakse puitu. Saepuru ja hake müüakse ära.
Puidu kuivatamine on kunst
Kahes suures blokis on 24 kuivatuskambrit, mis mahutavad 3100 m3 puitu. Soojust on kambrites 60 kraadi, niiskust 80-100 protsenti. Kõige lühem kuivatamisaeg on kaks, kõige pikem viisteist, keskmiselt kulub viis päeva. „Puidu kuivatamine on kunst, aga puidukuivataja peab olema mitte kunstnik, vaid statistik-matemaatik,” märgib Martin Arula aastatepikkusele kogemusele tuginedes. „Kui midagi valesti läheb, siis materjali totaalseks untsu keeramiseks kulub ainult tund. Seetõttu jälgimegi eriti hoolega kuivatite tööd. Siin on meil ka kõige uuemad seadmed, mis pärit Austriast, vanemad kasutuselolevad on toodud Rootsist.”
Pärast kuivatamist sorteeritakse materjal kuni seitsmesse sorti. See on juba visuaalne töö, mis on usaldatud eriti teravsilmsele töömehele. Sekundi jooksul peab ta otsustama, millisesse kvaliteediklassi miski läheb. Mida vähem ja väiksemaid oksakohti leidub, seda kõrgemat hinda turul küsida saab. Peaaegu võib oksavaba materjali eest saada 350 eurot ja niiöelda praagi eest võib küsida 70 eurot kuupmeetri eest.
Saja tihumeetri kohta tuleb umbes kaks tihumeetrit praaki, mis kõlbab kaubaalusteks ja mis on tegelikult väga väike kogus.
„See ei ole sugugi nii lihtne, nagu Eesti Energia juhatuse esimees ühel konverentsil omavahel mainis, et saeveskites on ju ainult kaks toodet – lauad ja prussid,” meenutab Martin Arula muigelsui võhiklikku suhtumist. „Mina arvasin vastu, et teil on veel lihtsam – ainult üks toode ja see on 220 volti! Tegelikult on mõõdud, milliseid meie kliendid vajavad, väga erinevad, neid saame kokku kindlasti üle paarisaja. Ja kui me võtame siia juurde veel erinevad pikkused ja kvaliteedid, ulatub toodetav nomenklatuur tuhandetesse. Mida meie saematerjalist edasi valmistatakse, see variatsioon on omakorda väga suur. Võtame või siseviimistluses kasutatavad lihtsamad lauad-liistud või siis näiteks sõrmjätkatud või liimpuidust valmistatavad aknad.”
Kui valmistoodang on firma logoga kilesse pakendatud, on sellele reeglina transport kliendi juurde viimiseks juba ära tellitud. Osa materjali ladustatakse laadimisplatsile äraveo ootele, väärtuslikum pannakse katuse alla. Valmislaos on korraga pooleteist kuni kahe nädala varu ehk umbes kuus tuhat kuupmeetrit.
Puit on vastupidav materjal
Tegevjuht on väga rahul sellega, et neil on olnud võimalus luua sidemed selliste äriklientidest ostjatega, kes väärindavad saematerjali. Kui tootemahud on sadades sortimentides, ei ole võimalik ega pole mõtetki tuhandeid tooteid endal edasi töödelda. Keskenduda tuleb ühele tegevusele ja teha seda hästi.
Ligi kümme protsenti toodangust viiakse Jaapanisse, kus valmivad maavärinakindlad majad. Sealne kiirekasvuline puit selleks ei sobi, vaja on kauem ja aeglasemalt kasvanud puudest toodetud materjale. Vilunud töömehed suudavad juba palke sorteerides hinnata, missugune neist on tugevam ja missugune nõrgem. Tugevamatest saadud saematerjalist liimitakse Jaapanis kokku talad, mis peavad vastu ka üle seitsme magnituudise maavärina.
„Mina arvan, et muinasjutt kolmest põrsakesest on teinud puitmajadele märkimisväärset kahju,” julgeb Martin Arula kahtluse alla seada igivana tõe. «Lapsepõlvest alates sisendatakse ju meile, et põhk on nõrk ja et puit ei ole ka see päris – hunt tuleb ja puhub need majakesed pikali. Ainult kivi peab. Tegelikult on puitmaja igas mõttes tugevam ja püsivam. Usun, et küll eestlased saavad ka ükskord aru, mis on hea!”
Partnerite valik on oluline
Kord tunnis saadetakse Varese külast teele üks suur rekkatäis materjali. Nii igal tööpäeval ja kuusteist tundi järjest.
Umbes kolmandik toodangust jääb esialgu Eestisse, kuid pärast rändab suur osa sellest, edasitöödelduna, maailma laiali. Kaks kolmandikku saematerjalist müüakse ise veerandsajasse riiki.
„0leme meelega otsinud ka kergetel aegadel oma materjalile võimalikult palju sihtriike,” räägib Arula. „Maailma riikide majandus kõigub erinevates tsüklites – kui kusagil on kriis, siis teises kohas ei ole kriisi.
Oluline on ka see, et me müüme Euroopa Liidust väljapoole, seega oleme Euroopa Liitu raha sisse toojad. Meil on lisaks Jaapanile teisigi põnevaid riike, kuhu oma toodangut saadame, näiteks Alžeeria, Egiptus, Tuneesia, Jeemen, Hiina või viimati lisandunud Pakistan. Euroopas on head partnerid Belgias, Hollandis, Hispaanias, samuti ka Lätis. Mõtleme sellele, et kui Euroopas on halb majandusseis, nii ju juhtub, siis näiteks Põhja-Aafrikas on samal ajal kõik hästi. Või vastupidi. Aegajalt mängime oma mahtusid ümber. Seda selleks, et kui turg kokku kukub, kui näiteks Jaapanis on maavärina tõttu ajutine seisak, oleme võimelised oma toodangumahu teiste vahel ära jagama. Selline teadlik valik on aidanud üle elada need ajad, kui teised oma tootmisi sulgesid. Me ei teeninud ühel aastal küll tugevasti kasumit, aga pidev töö tegemine on iseenesest juba väärtus. Ainult iga päev äris olles on võimalik tulevikku näha.”
Martin Arula selgitab kirglikult igal päeval tööle tulemise ja töö tegemise olulisust. „Väga lihtne on tootmine seisata ja tuua selleks välja erinevaid põhjusi, nagu näiteks, et selline tegevus on liiga kallis, tooraine on liiga kallis, tööjõud on liiga kallis ja nii edasi. Need, kes oma tootmise rasketel aegadel seisma panevad ja arvavad, et käivitavad selle headel aegadel, on tegelikult ärist väljas, sest selle aja jooksul nad ei arene. Meil oli lihtne. Meie oleme arendusega ka rasketel aegadel edasi tegeleda saanud. Et nii oleks, tuleb leida oma toodetele igale poole ostjaid. Need kes arvavad, et ühest turust, ühest riigist või ühest ostjast piisab, ei ole jätkusuutlikud.
Me ei saa halbu asju ära peita, neist distantseeruda, me peame nendega kokku puutuma ja seejärel saame osa headest aegadest. Me peame olema võimelised halvad ajad ära kannatama ja üle elama. See on eluterve ettevõtja filosoofia.”
Puiduäri on otseselt seotud kinnisvarasektoriga. Kõige suuremad kulutused teeb inimene oma elu jooksul eluasemele. Samas sõltub see väga paljudest asjadest: kas inimestel on tööd, piisavalt säästusid või on nad pangalaenukõlbulikud ja nii edasi. „Seda, et meie toodete järele võib olla ühel hetkel väga suur ja teisel hetkel väga väike nõudlus, meie mõjutada ei saa,” nendib Arula. „Seetõttu on meie toodete hinnatase kogu aeg surve all. Üleval käis see ainult aastal 2007, kui mull oli, aga siis see kohe lõhkes ka. Saematerjali hind on püsinud alates aastast 2000 samal tasemel. Mingitel aegadel peab saeveski paratamatult oma marginaali kokku tõmbama ja vähem teenima. Parematel aegadel on sissetulekud suuremad. Aga raudne reegel on, et oma lõigus tuleb nii hästi tööd teha kui võimalik, võtta igast palgist maksimum, mitte lasta ühtegi tükki statistilise kao mõistes käest ära. Seeläbi saabki teenida kasumit.”
Tooraine varutakse kodupiirkonnast
2005-2006, kui paljud tõid palgi piiri tagant, hankis ka Toftan umbes poole vajalikust puidust Venemaalt.
„See oli uskumatu logistiline idiotism, kui tagantjärele asjade üle mõelda,” ohkab Arula. „Milline ressursside raiskamine! Oma loogika siin ju siiski oli. Venemaal puudus kohapealne puidutööstus, ka nemad tahtsid hakata riiki raha tooma ja palgi eksport oli selleks suurepärane võimalus. Samas aitas selline olukord Eesti saetööstusel areneda ja suureneda. Teame, et kuju liigutamine Tallinnas 2007. aastal seiskas puiduvood (piiritakistus järgnes sellele alles 2008. aasta alguses), mille järel suleti suured saeveskid Saugal ja Paikusel, samuti Näpi ja Fleksa. Me ei saa öelda, et vene toorme järsk ärakadumine ei olnud ette ennustatav. See oli dramaatiline olukord, aga sellest on olnud erakordselt suur kasu Eesti metsatööstusele – lõpuks ometi hakkasid töösturid mõtlema, kuidas hoolida kohalikust metsaomanikust. Hakati mõtlema hoopis teistes kategooriates. Varem oldi valmis teise saeveski nina alt palke ära võtma iga hinna eest ja kakeldi materjali kättesaamise nimel sadade kilomeetrite kaugusel. Tol ajal toodi Toftanisse isegi Hiiumaalt palke, see oli täielik rumalus!”
Ühel hetkel taibati, et saeveskisse peab materjali varuma mingist kindlast ringist enda ümber ja kui sealt midagi ei saa või ei jagu vajalikus koguses, on saeveski kas vales kohas või liiga suur. Martin Arula näitab kaardil, kus suuremad saetööstused paiknevad ning millised neist on toodangumahtu arvestades õigel kohal.
„Meie siin Kagu-Eestis oleme kõige paremate metsade keskel,” viitab ta suurele rohelisele laigule. „Kui vaadata suuremate saetööstuste asukohti, siis võib väita, et võibolla Ida-Virumaale ja Pärnumaale mahuks veel midagi ära, mujale kindlasti enam mitte.”
Toftani kodupiirkonnaks kutsutakse umbes 70-kilomeetrist raadiust ümber Varese küla, mis piirneb põhjast Emajõe, idast Lämmi- ja läänest Võrtsjärvega. Lõuna pool tuleb natuke ka Lätti minna, et korralik ring täis saaks. Seepärast ongi 30% palkidest Lätist pärit.
Iga päev peab tööd tegema
„Kui ma enne ütlesin, et iga päev peab kaheksa tundi tööd tegema, siis ma nii ka mõtlen,” kinnitab Martin Arula. „Igast päevast õpid midagi, kui muud mitte, siis kindlasti seda, kuidas järgmine päev õnnestunuks pöörata. Töö tegemise igapäevane rutiin on äärmiselt oluline, samuti selle rutiini juures loomingulisuse leidmine. Paraku on ühiskonna ja nooremate inimeste suhtumine vastupidine – leitakse endale hoopis mingi muu tegevus, tegeletakse multitasking ‘uga, mille kohta on väga vahva eestikeelne vaste „rööprapsimine”, mis tähendab seda, et inimene ei taha teha rutiinset tööd, ei taha süveneda, ei taha kaks tundi ühte ja sama tööd teha.”
Arula teab, kui keeruline on tänapäeval tootmisettevõttesse noori tööle saada. Nende eelistuseks on leida korraga meelelahutust ja raha pakkuvat tegevust, aga mitte tööd. Samas ei hooma nad, et kõik väärtust omavad tööd on tegelikult rutiinsed tegevused, ka looming oma olemuses on rutiin.
„Eestlased on teadlikult rüganud kaheksasada aastat kuni kümme tundi päevas rasket tööd teha, mille tulemuseks on tihti ainult suur väsimus, aga ka teadmine, et midagi sai ära tehtud,” tugineb Arula oma mõtetes tervele talupojamõistusele. „Mina arvan, et samamoodi peaks ka praegu edasi minema. Jõukuse küsimus on üldse üks suur filosoofia. Paraku on need, kes meie maad on aastasadu okupeerinud, selle töö tulemuse ja loodud jõukuse ära viinud. Iga vahetunud võim on seda teinud, ka täna on see nii. Kui meil unistatakse viie rikkama riigi hulka jõudmisest, siis kahjuks ei mõelda selle üle, kuidas see toimuma peaks. Kõikide riikide ajaloolise jõukuse taga on maavarad pluss töö pluss ühiskonna stabiilsus. Eestis maavara ei ole. Põlevkivi omamine on tore küll, kuid see ei ole see. Metsa võib mõningal määral pidada maavaraks. Kuid kõige aluseks on siiski muld.”
Muld loob väärtusi
Arula meelest tuleks pöörduda algtõdede poole ja meelde tuletada, millega on eestlane sajandeid tegelenud ja kust on pärit see jõukus, mis siit on ära viidud.
„Mina julgen väita, et peaaegu kõik, mis siin riigis väärtuslikku on loodud, on loodud maal,” on Martin Arula kindel. „Maalt väljaspool toimuv on juba ümberjagamine. Sellele algsele väärtusele lisavad oma osa juurde nii toiduainetetööstused kui ka puidutöötlemisettevõtted.”
Ta soovitab analüüsida meie riigieelarvet, mis väidetavalt on tasakaalus, aga tegelikult hoopis miljardiga miinuses. Peagi jääme Euroopa toetusest, mis praegust eelarvet tasakaalustab, ilma ja keegi ei räägi sellest, mille arvelt me puudujäägi katame. Selge, et ükski uus Skype ega sädelev infotehnoloogiline leiutis ei ole võimeline aastas täiendavalt juurde tooma miljardit eurot, aga maa ja muld on. Muld on võimeline kasvatama enda peal metsa, mullast saame toitu ja muld annab tööd. Ka ainult metsa eest korralikult hoolitsemine tooks aastas täiendava miljardi lahedasti kokku.
Täna räägime inimestevahelisest kohutavalt ebavõrdsest seisusest. Tegevjuht viipab käega tootmismürast tihke seina poole ja annab teada, et selle taga olijad, Toftanis on 120 palgasaajat, suurem osa neist Sõmerpalu vallast, teenivad vabariigi keskmisest oluliselt kõrgemat palka. Ta ei pea õigeks selliste tööandjate suhtumist, kes maksavad oma inimestele 300 eurot kuus ja ütlevad neile, kes julgevad paremat palka küsida, et mine ära, kui ei meeldi.
Kui kuulame Martin Arula arutelu tervest talupojamõistusest, poetab Jüri Pere ohates, et miks küll nii arukas inimene ei võiks mõnd ministeeriumi juhtida. Poliitikasse Arula minna aga ei taha. Tema meelest on demokraatlik süsteem sidunud poliitikud ja ametnikud omavahel niivõrd tihedalt ühte, et muutusi on keerukas esile kutsuda.
„0len nendel teemadel nii poliitikute kui ka mõnede endiste ministritega rääkinud,” ohkab maailmaparandaja. „Inimesena nad mõistavad ja saavad aru. Aga kuna poliitiline süsteem valib iga nelja aasta tagant uued tegijad, siis kogu energia läheb sellele eelneval kahel ja järgneval kahel aastal oma toolist kinnihoidmisele. Riigimehelikku mõtlemist kohtab vähe. See tekitab ängi.”
Oluline on õige erialavalik
Veel peab Arula oluliseks põhimõtet, et inimene peab oma erialast kinni hoidma. Ta on veendunud, et aastatepikkust tööd, mis on ettevõtte ja enda arendamiseks tehtud, ei või pooleli jätta.
„Mul on hästi hea meel, et olen just sellele erialale sattunud ja tunnen, et olen õiges kohas,” kinnitab Arula. „Lõpetasin Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsatööstuse eriala esimese lennu, see oli 1993. aastal. Magistrikraadi hakkasin püüdma Taanis, saamata see Eestis jäigi, oli vaja tööle minna. Pärast lõpetamist olen peaaegu vahetpidamata olnud saetööstusega seotud, alustasin Tarmeko saeveskis, siis Vana-Võidu Saetööstuses, Vara Saeveskis olin kuus aastat ja alates 2006-ndast olen Toftanis. Mõtlen igal aastal, et palju mul selle eriala kohta enam õppida on. Ja siis arvan, et ehk kaks aastat täiendan end veel, siis saan kõigest aru … Nii on see juba kakskümmend aastat olnud. Ka täna pean tunnistama, et ma ikka veel ei tea kõike. Üllatab tehnoloogia, puit, inimesed. Rahulolematus, et ma ei mõista kõike lõpuni, sunnib edasi otsima, teeb elu põnevaks. Võibolla teen ise elu endale põnevaks, et olen rahulolematu, ma ei tea. See see edasiviiv jõud vist ongi.”
Inimesed määravad firma käekäigu
Naljatamisi öeldes võib ettevõtluse alustamiseks olla kolm põhjust. Esiteks kriminaalne – mingi tulu saamiseks kasutatakse mitte päris seaduslikke teid. Teiseks – alkohoolne ehk siis otsustab mingi seltskond napsutades, et teeme firma. Kolmandaks – emotsionaalne seisund, mis sunnib millegi südamelähedasega tegelema.
Teine ja kolmas põhjus sobib hästi Toftani loosse. 90ndate alguses istusid kaks rootslasest kirglikku jahimehest sõpra pärast edukat küttimist kännu otsas, seltsiks pudel viskit, vaatasid raiumata Lõuna-Eesti metsaga tõtt ja mõtlesid – võiks ju proovida. Nii jõudiski 1995. aastal Kesk-Rootsist Toftani külast Sõmerpalu valda Varese külla nende jaoks juba ajale jalgu jäänud saekaater koos kõige sinna juurde kuuluva ehk siis kontoritoolide, kaustade ja juhtiva personaliga.
Nagu hiljem võis aru saada, oli Rootsi spetsialistide (operaatorid, ärijuht) siia toomine viga, mis tipnes algaastail suurte kahjumitega, hoolimata sellest, et nii tööjõud kui palgid olid ääretult odavad. Põhjuseks muidugi kohutav (töö)kultuuride erinevus. Postsovjetlikus ühiskonnas oli ju teistmoodi töösse suhtumine ja tööandja tagant varastamine loomulik tegevus.
Alles siis, kui tegevjuhi kohale leiti 1997. aastal erakordselt täpse ja kindla käega Tiit Kolk, kes praegu juhib Ida-Virumaal AS-i Repo Vabrikud, hakkas asi paremuse poole pöörama. Tiit Kolk oli Toftaniga seotud peaaegu kümme aastat.
Toftan oli sada protsenti Rootsi ettevõte, nüüd on sellest nelja protsendiga seotud Martin Arula. „Omanik Karl Hedin on erakordne inimene, kolmandat põlve saetööstur, kes ei kirjuta meile ette, mida tegema peame,” kiidab Arula. „Tema vanaisa, kelle nimi oli samuti Karl Hedin, pani pereettevõttele aluse pisut üle saja aasta tagasi. Tänane Karl, kes on 63-aastane, liitis pärandustega laiali jagatud osad taas kokku ja talle kuulub Rootsis nüüd kolm saetööstust ja 36 ehitusmaterjalipoodi, kus ta müüb ehitusmaterjale ja oma puittooteid.”
Varese küla vanasse kartulihoidlasse sisse seatud saekaatris on algupärasest päris palju järel.
„Toftani tänane erakordsus seisneb meiega seotud inimestes,” on tegevjuht kindel. „Julgen öelda, et meil on parimad müügiinimesed ja tootmise korraldamise (tootmine, kuivatamine, automaatika ja tehnika) juhid, kes on õnneks palju paremad oma erialal, kui mina saaksin iial olla. Õige meeskonna olemasolu on sama hädavajalik, kui õige omanikki.”
Usaldus on edu alus
Arula hindab kõrgelt elutervet suhet omanikuga, kes on väitnud, et mida suuremaks tema ärid kasvavad, seda enam need detsentraliseeruvad. See on usalduse küsimus. Karl Hedini arusaama järgi peavadki üksused tugevad olema ja saama ise hakkama. Seega tehakse palkide ostmiseks ja saematerjali müümiseks vajalikud otsused Sõmerpalu kontoris. Loomulikult suheldakse firma teiste müügiinimestega ja vahetatakse infot, aga samas ka mõistetakse vastutust, et keegi teine ei tee nende eest midagi ära. Kuu lõpus saadetakse peakontorisse aruanne, mille viimaselt realt algab asjade sisuline arutelu.
„Кипа vastas on professionaal, siis räägime kõik asjad omavahel rahulikult läbi,” on Arula olukorraga rahul. „Kord kolme kuu jooksul saame kokku, viimatine nõukogu koosolek oli aprilli keskel. Kahe pika ja intensiivse päeva jooksul räägime, mis on juhtunud ja mis on plaanis järgneva kolme kuu jooksul teha. Seejärel läheme laiali ja laseme üksteisel otsustatud asju teha. Eestis ja ka mujal on tihti probleemiks, et omanik sekkub süvenemata liiga palju igapäevaellu, käitub kui rantjee ja on kahjuks huvitatud vaid pisiasjadest. Meil on omanikukultuuri veel vähe. Omanikuks peab ilmselt kasvama, aga see võtab aega. Julgen väita, et ka mina ei sobiks täna selle ettevõtte täisomanikuks, ma ei kanna seda koormat lihtsalt veel välja. Mulle meeldib partnerlus.”
Kuna tegu on rootslasest omanikuga, siis kindlasti mõeldakse, et ta viib teenitud raha Eestist välja. Suurkontsernide puhul võib see nii ollagi. Arula kõhkleb enne pisut, kui ütleb, et ettevõtte eest vastutava inimesena ei tohiks ta nii öelda, kuid inimesena on ta arvamusel, et ühel päeval on ettevõtete maksustamine vajalik.
Toftanis hakkas rahavoog 2006. aasta lõpust tekkima. „Arutasime siis koos omanikuga, et ehk ehitaks uue saeveski,” meenutab Arula. „Üheskoos jõudsime aga järelduseni, et tegelikult on vaja selle mõttega veel oodata, sest puid kodupiirkonnas juurde ei tule ja tooret tuleks hakata kaugemalt tooma. Karl Hedin ei soovi panna raha pangaarvele kopitama ja on veendunud, et raha ei tohi viia sinna, kus sa ei tea, kus see on ehk siis panka. Raha tuleb suunata sinna, millesse usutakse, millega tegeletakse ja kust see tagasi tuleb.”
Teenitud raha tuleb panna teenima
Läbi selliste mõttearenduste jõuti metsa juurde ja nii sündis 2011. aastal tütarettevõte Toftan Metsad. Maade ostul jälgitakse hoolega, et need jääksid ikka niinimetatud kodupiirkonda ja et metsandusjuhi tööpiirkond oleks mõistliku autosõidu kaugusel.
Aprilli keskpaigaks on firma omandanud juba 6000 hektarit metsa- ja põllumaad. Müüjaks peamiselt juriidilised, vähem füüsilised isikud, kes on eelnevalt teinud erineva kvaliteediga raieid. Ostuhind on kõikunud suurtes piirides, keskmine on seni olnud 2200 eurot hektari eest.
Metsaga kaasa tulev põllumaa on enamasti rendile antud, sest pole ju mõtet metsastada maad, mis kasu toob. Kui aga on näha, et põllumaal kasutus puudub või see on juba võsastunud, siis jälgitakse esmalt loodusliku uuenduse tulemuslikkust ja kui see end ei õigusta, siis metsastatakse ise. Möödunud aastal istutati umbes 140 000 taime, sel aastal 170 000 ringis. Peamiselt kuuske, vähem mändi ja kaske.
Eesmärgiks ei ole osta ainult palgimetsa, samuti ei seata piiranguid puuliikidele, kuigi ise ollakse ainult mändi ja kuuske kasutav saeveski. Osa maadest moodustavad noored kaasikud, mis on üheksakümnendate alguse mittemetsastamise tagajärg. Seal tehakse valgustusraie, sama ka hall-lepikutes, kus juba praegu on aimata tulevasi palgipuid. Praegu eelistataksegi metsamajanduse juures hooldamisega seotud tegevusi ja püütakse läbi majandustegevuse saada parimat võimalikku juurdekasvu. Suuremaid raieid tehakse ainult seal, kus teisiti enam ei saa. Lõppeesmärgiks on seatud metsa kordategemine, mitte aga kiire lageraie. Selline on jõuka inimese mentaliteet, et jõukus kasvatab jõukust.
„Meil on erakordne õnn tegeleda sellise metsamajandusega, kust ilmtingimata kiiret raha saama ei pea. Küll oleks tore, kui ka enamik metsaomanikke ühel päeval nii kaugele jõuaks,” unistab Martin Arula helgemast tulevikust. „Iga hinna eest tehtav lageraie ei ole metsa majandamine. Paraku näeb aga sellist suhtumist väga tihti. Tõsi, alati ei ole tegemist „kährikutega”, kutsun nii eraettevõtjaid, kes võltsivad kavades raievanust ja diameetreid, et võimalikult kiiresti metsa maha võtta. Tihtipeale sunnib inimeste kehv majanduslik olukord metsast viimast võtma. Meie proovime risti vastupidi toimetada, sest majanduslikus mõttes metsa hästi suhtumine on lõppkokkuvõttes tulusam. Olen õnnelik inimene, et igapäevase erialase kire saan rahuldada saeveskis, ümbritsetuna erakordsetest inimestest. Täiusliku rahulolu ja tunde saamiseks, et teen päriselt õiget asja, lähen metsa.”
Allikas: Eesti Mets, Merle Rips