10.-13. septembrini toimus Minskis rahvusvaheline ehitusmess Budpragres, kus esitleti eestlasele tuttavaid, traditsioonilisi nõukogude aja päraseid tooteid, mis erilisi üllatusi ei pakkunud.
Messil oli osavõtjaid peale Valgevene ka, Venemaalt, Poolast, Ukrainast, Taanist ja Türgist. Baltimaadest olid esindatud Leedu ja Läti. Eesti lippu kahjuks ei lehvinud ning ilmselt Eesti firmasid väljas ei olnud. Kas Valgevene pole Eesti materjalimüüjatele ekspordimaana piisavalt atraktiivne või on mõni muu põhjus, ei oska öelda. Ilmselt on oma osa ka üsna viletsatel ühendusvõimalustel. Meiegi reisiseltskonnal oli valida, kas lennata Riia või Helsingi kaudu. Kui arvestada, et tagasilennul tuli Helsingis neli tundi aega parajaks teha, siis pidevalt lendama ei ahvatle.
Päikesepatareid pole Valgevenes uudistoode
Minski ehitusmess oli korraldatud suuremas spordihallis ja seegi polnud täiesti täis. Seega on üritus suuruselt ilmselt samasugune Tallinnas kevaditi korraldatava messiga või pisut väiksemgi. Väliekspositsioon oli soodsamate ilmade tõttu küll suurem. Juhtusime saabuma messi avapäeval ja seega saime näha ka messi avamist ning Valgevene eliidi esindajaid. Kui Eestis on harjumuspärane, et ehitusmessi avab minister, siis siin anti avasõna ministri asetäitjale. Ka suurkorporatsioonide ja riigiettevõtete esindajad olid asetäitjad, mitte põhilised bossid. Seega on ehitusmess siin pigem teise ešeloni pärusmaa, n-ö esimestele meestele pole üritus ilmselt piisavalt atraktiivne.
Messi väljapanek erilisi üllatusi ei pakkunud. Esindatu oli tavapärane, Balti regiooniski nähtav. Siinkirjutaja muidugi pööras suuremat tähelepanu enda kitsale erialale ehk lamekatustele. Suureks pettumuseks oli seda teemat väga vähe – õigupoolest nägin vaid ühte boksi, kus oli ka midagi lamekatustest.
Viilkatuse materjale oli esindatud rohkem, kuid väljas olid tavapärased kaubamärgid, mis ka Balti messidel alati esindatud. Kõige suurem katusematerjalide, rõdude ja terrassikatete valik oli boksis, mis esindas kaubamärke Gerard ja Ströher. Ruukki oli suurema boksiga väljas. Lamiluxi katuseaknad, ACO rennisüsteemid ja IKO bituumensindlid jäid samuti silma.
Päikesepatareid pole ka Valgevenes enam uudistoodang. Neid võis näha nii messil kui ka linnas. Betoonifirmad pakkusid plast-, metall- ja vineersaalungeid ning tutvustasid oma võimalusi ja valmisobjekte. Kõikvõimalike valuvormide näidiseid ja armeeringudetailide pakkujaid oli samuti.
Ventilatsioonitoodetega olid väljas Lindab ja Systemair.
Rikkalikus valikus akna- ja uksetooteid
Akna-ja uksetootjate seas olid esindatud ka Valgevene kohalikud kaubamärgid ja nende valik oli rikkalik. Eestiski tuntud FLIR-termokaameraid oli terve boksitäis ja asjatundlikku nõu oldi lahked jagama. Valgevenelaste kohalikust toodangust võis näha savitelliseid ja katusekive.
Elektri poole pealt olid esindatud vanad, eelmise sajandi esimese poole elektrijuhtmed, lülitid, stepslid, kinnitid ja muu vajalikku kraami imiteeriv seadmestik. Väidetavalt on selliseid võimalik ka Eestis saada, kuid mina pole veel näinud. Igal juhul on ajastutruu efekt tagatud. Suurema läbimõõduga elektrikaableid tarnitakse tänini samasugustes puidust kaablirullides nagu nõukogude ajalgi.
Sisekujunduseks pakuti nii seina- kui ka põrandakatteid. Kõige huvitavam oli puidu ja kivimustriga paksemat sorti ja reljeefse pinnaga tapeet või spoon, mida siinmail ei ole õnnestunud näha. Rahvusliku mustriga keraamilised plaadid jäid samuti silma.
Belarus ei jää lääne analoogidele alla
Belarusi traktorid olid esindatud suurel alal. Oli nii vanu MTZ 80 baasil aretatuid kui ka uuemaid, mis vähemalt välimuselt ei jää lääne analoogidele millegi poolest alla. Kuna Belarusi esindus on ka Eestis olemas, peaks Ehitaja lugeja neid hästi ette kujutama. Masinad olid saadaval rikkaliku erineva varustusega. Ilmselt on osa neist omatoodang ja osa sisse ostetud.
Omatoodangu võis ära tunda pisut robustsema välimuse ja veidi madalama viimistlustaseme järgi. Samas kõrval aga olid ka maailmas tuntud Caterpillari ja Hitatchi traktorid, kopad, laadurid ja huvilisi jätkus mõlemale. Kõikvõimalikke tõstukeid ja tellinguid jagus samuti – oma kohalik Belaruslift oli kuulsate eurooplaste kõrval. Linna peal ehitusplatsidel olid esindatud nii kohalikud kui ka maailmas tuntud firmade masinad, nagu ka Venemaa Tšeljabinski traktoritehase linttraktorid. Natuke robustsemad ja nurgelisemad nad küll on, kuid ilmselt ajavad vähenõudlikul kliendil, kellel iga rahatäht arvel, tublisti asja ära. Kuigi masinate disaini on püütud kaasajastada, võib neid ka nõukogude aja viimasel kümnendil toodetud vorme lihtsalt ära tunda. Igal juhul alahinnata ja ära põlata seda tehnikat ei maksa.
Ekskavaatorid Dnepr on ilmselt samuti juba nõukogude ajal ehitusmasinaid tootnud tehase järeltulija nüüdisaegne toodang. Veoautodest olid kohal nii kohalik MAZ kui ka Venemaa GAZ, mõlemad ka ehitusel vaja mineva varustusega. Samasuguseid mudeleid on ilmselt võimalik tellida ka Eesti esindusest. Siiski oli ka üks selline auto, mida ma varem näinud polnud – seda esitleti Petrovichi kaubamärgi all.
Allikas: Ehitaja, Alo Karu (ehitusekspert hoone piirdetarindite alal, tehnikamagister)