Kuigi põllumajanduses asendavad inimesi üha enam robotid, ei jää teiste ettevõtete tarvis ikkagi töötajaid üle.
Eelkõige on töötajate leidmisega hädas toidu- ja puidutööstused.
“Katastroof! Midagi meeldivat küll ei ole,” ütleb Huntfood OÜ omanik Margo Hunt töötajate leidmise kohta.
Nende pereettevõte annab tööd 13 inimesele kahes kohas – Saksa pubis Jõgeval ja Mokteri tanklas asuvas kohvik-kaupluses Õuna külas.
Hiljuti otsiti kohvikusse klienditeenindajat ja huvilisi võttis ühendust kümmekond. “Mõned soovivad klienditeenindaja tööd, kuid on pannud töö asukohaks kogu Eesti,” räägib abikaasa Kärolin Hunt. “Selliseid CVsid me tõsiselt ei võta, kuna selle töö pärast ei tasu kolida.”
Margo Hunt tunnistab, et nad on tööjõu suhtes üpris valivad ja huupi kedagi ei palka.
“Klienditeenindajal peab olema sära silmis, ta ei saa vägisi oma tööd teha,” lisab mees. “Kaubanduskeskustes näeme niigi mossis näoga kassapidajaid. Ma ei taha, et teenindaja elab ennast minu peal välja.”
Naistel kergem tööd leida
Maal on klienditeenindajaid vaja üha enam. Viis aastat tagasi läks teenindus valdkonnana põllumajandusest mööda ja praegu on üle poolte maaettevõtetest seotud just teenindusega.
Põllumajanduse osa on langenud alla kolmandiku, tõdetakse maaülikooli uuringus “Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus”.
Oskajat tööjõudu napib kõikidel tegevusaladel.
“Täiesti võimatu on kedagi leida, olukord on lootusetu!” kinnitab Jaan Uibo Valgamaal Otepää vallas puidust kauba-aluste tootmisega tegelevast pereettevõttest Pro Fiksum OÜ.
Nemad otsivad praegu kaht kaubaaluste valmistajat, kelle lubavad kohapeal välja õpetada.
Lootusrikkam on olukord Viljandimaal Saarepeedi vallas puidu hööveldamise, lintimise ja värvimisega tegelevas osaühingus Oja Puit.
“Kes otsib, see leiab,” ütleb Ines Lepik. Aga otsida tuleb kaugemalt – nende töötajad pärinevad 30 km raadiusest. Kusjuures kaks meest on Soomest tagasi tulnud, et rohkem perega olla.
Vanemad olijad on aga tööl ettevõtte algusest ehk juba 17—18 aastat ega kipu mujale.
“Raske on õppinud ja sel kohal juba töötanud inimest leida,” nendib Lepik. Seetõttu tuleb uued inimesed ise kohapeal välja õpetada. Nüüd on küll lootus, et kui töötukassa Viljandi osakonna korraldatud puidualane ümberõpe märtsis lõpeb, õnnestub ehk sealt paar töötajat saada.
Oja Puidu puhul ei pea paika levinud arvamus, et puidutööstuses saavad tööd vaid mehed. 24 töötajast viis on naised. “Naised on ju tänapäeval meestega võrdsed,” naerab Lepik, kes veab ettevõtet koos abikaasaga. Tegelikult otsitakse õrnema soo esindajatele ikka kergemat tööd.
Heade pärast konkurents
Mõnevõrra vähem terav kui teeninduses ja puidutööstuses on mure müügi, majutuse ja toitlustusega tegelevates ettevõtetes. Seega: kergem on neil, kes otsivad ametisse pigem naisi.
Aga muret jätkub sealgi. Tartumaal tegutsev Rõngu Pagar otsib pagarit ja müüjat.
“Lähikonnast on peaaegu võimatu kedagi leida,” ütleb 35 töötajaga ettevõtte juhataja Kristel Peri. “Asi läheb üha raskemaks. Et Rõngus on ka teisi suuremaid tööandjaid, siis on heade inimeste osas lausa konkurents.”
Mõned Rõngu Pagari töötajad on kohalikud, paljud tulevad paarikümne kilomeetri kauguselt. Kondiitrid, pagariabid ja kokk sõidutatakse iga päev bussiga kohale Puhjast.
“Noored lajatavad sellise palgasooviga, et tekib tunne, nagu me oleks tasuta töötanud, tahavad saada 600 eurot kätte!” lisab Peri. (Asjatundliku tööjõu puudus tuleneb ka kohalike ettevõtete suutmatusest maksta konkurentsivõimelist palka, mistõttu noored ja spetsialistid on lahkunud, väidab uuring.)
Praegu ehitab Rõngu Pagar tootmise poolt suuremaks, aga uusi inimesi ei plaanita tööle võtta. Panustatakse pigem seadmetesse, mis võimaldavad toodangut suurendada.
Toiduainetööstus on uuringu kohaselt kõige konkurentsvõimelisem maaettevõtluse haru. Selle ettevõtted olid teistest optimistlikumad tootmis- või teenindusmahu ning investeeringute ja töötajate arvu suurendamise osas järgnevatel aastatel.
Põllumajandusettevõtted on töötajate arvu suurenemise osas kõige tagasihoidlikumad. Kesk-Eesti ettevõtjad olid töötajate arvu suurenemise suhtes positiivsemalt meelestatud kui Põhja-Eesti ametivennad.
KOMMENTAAR
RANDO VÄRNIK
maaülikooli professor, uuringu juht
Maapiirkonnas põllumajanduses hõivatute hulk on aastatel 2005-2010 märkimisväärselt langenud. Areng on olnud päris kiire ja see on võimaldanud asendada inimesed masinatega.
Praegu tähendab maal registreeritud ettevõtlus juba eelkõige teenindust ja on muutunud mitmekesisemaks.
Teenindusettevõtete juurdekasv on olnud suurim, kuid nad loovad peamiselt töökohti ettevõtjale endale.
Maapiirkondade elanike väike arv piirab tegutsemisvõimalusi. Mitmed omavalitsusjuhid tõid näiteid, kuidas pood, kohvik, juuksur, iluteenindus jms on piirkonda asutatud, kuid klientide vähesuse tõttu pole suutnud ellu jääda. Seetõttu vajab kaalumist, kas ja kuidas neid ettevõtteid on mõttekas toetada.
Toiduainete ja sööda tootmise sektoris hõivatute arv ja lisandväärtus kasvavad. See näitab, et jätkuvalt on toitu vaja nii inimestele kui loomadele.
Kõige hullem olukord on töötajate leidmisega lähikonnast. Tegeleme tagajärgedega. Kui riigil on poliitika, kuidas ettevõtluskeskkonda tugevdada, siis tulevad ka inimesed tagasi maale.
MAAETTEVÕTTEID ROHKEM
Ettevõtlus maal 2011
■ 36 031 registreeritud majanduslikult aktiivset ettevõtet, mis moodustasid 34,7% kogu Eesti ettevõtetest. Maaettevõtete arv kasvas 2011. a, võrreldes 2010. aastaga, 3,7%.
■ Äriühinguid oli maapiirkonnas registreeritud ettevõtete hulgas 20 890 (58%) ja FIEsid 15 141 (42%).
■ Eesti ettevõtted tervikuna on koondunud Põhja-Eestisse, ka kõigist maaettevõtetest 25,6% (äriühingutest 35,9%, FIEdest 11,5%) oli registreeritud Harjumaale.
■ Maapiirkonna ettevõtetest moodustasid 70% viis tegevusala: põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük (31,3%); hulgi- ja jaekaubandus (13,3%); ehitustegevus (9,1%); kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus (9%) ja töötlev tööstus (8,1%).
Allikas: uuring “Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus”
Allikas: Maaleht, Heli Raamets