ÄRIPÄEV (Tööstus), Ain Alvela: Töösturite silmis võiks riiklik tööstuspoliitika hõlmata olulisi, tootmisega tegeleva ja eksporti arendava ettevõtte jaoks põhjapanevaid postulaate – maksusüsteemi olemust, aktsiiside ja keskkonnatasude kehtestamise põhimõtteid, investeerimispoliitikat ja toetuste maksmist. Sõnaga neid tingimusi võimalikult pikaaegses perspektiivis, milles tööstusettevõtted peavad majandama.
Ettevõtjad soovivad, et meie majanduspoliitika arengusuunad oleksid kängitsetud siiski mingitesse raamidesse, sest senine ajalugu näitab pigem kaootilist kulgu, näiteks ressursitasud võivad kerkida piltlikult öeldes üleöö, aktsiise suurendatakse vastavalt sellele, kui suur auk on järjekordses riigi aastaeelarves. Kõik see halvendab üleöö ka siinset investeerimiskliimat, vähendab potentsiaalsete välisrahastajate huvi Eesti ärimaastikul toimetamise vastu ja tõele au andes ongi juba mõne investori siit minema peletanud. Mõni aga on valitsuse aastaid tagasi antud paljusõnalisi lubadusi uskudes sügavasse kriisiauku langenud.
Töösturid: puudub partner, kellega rääkida.
ASi Standard suurosanik ja juhatuse esimees Enn Veskimägi on seda meelt, et meie valitsuses ei ole viimase paarikümne aasta jooksul olnud õigupoolest ühtegi ministrit, keda võiks pidada töösturi heaks partneriks.
“Ma pole majandusministeeriumis läbi kogu selle aja tegelikult leidnud partnerit, kellega võiks koostööd teha,” tunnistas ta. “Kahjuks pole meil Eestis partnerit, kellega rääkida tehnoloogilisest arengust või adekvaatse tööstuspoliitika väljatöötamisest.”
Teiseks, läbi aastate kestnud probleemiks on tema sõnul tõsiasi, et seadusi muudetakse meil piltlikult öeldes üleöö.
“Kui te muudate mingit seadust, kui tekkib selline plaan, siis andke sellest varakult teada,” kutsus Veskimägi seaduseandjat üles.
Mitme ettevõtte osanikja nõukogu liige Raivo Vare märkis, et Eesti vajab selgelt sõnastatud tööstuspoliitikatja sellel tööstuspoliitikal peab olema laiem kontekst, see peab olema suunatud tootmisele selle kõige laiemas mõistes. Samuti on tema sõnul tarvis parandada hariduspoliitikat, välisinvesteeringutele rohelise tee andmist, seda näiteks investeeringutoetuste kujul ja tehnoloogilist revolutsiooni.
“Kui täna minna välisinvesteeringute järele, siis on see sootuks midagi muud kui see, kui mindi nende investeeringute järele 20 aastat tagasi,” märkis Vare. “Praegu peame minema sootuks kvaliteetsemate investeeringute järele. Peame vältima selliseid, mis viibivad siin nn kümne aasta reegli järgi ja siis jälle edasi kolivad.”
Uue reeglistiku kehtestamine ei vii arengus edasi. Seega – ettevõtjate etteheide riigile kõlab, et meil pole tõhusat tööstuspoliitikat. Neile vastuseks küsis Juhan Parts, et ta ei saa õigupoolest aru, mida tööstuspoliitika all mõeldakse ja mida ministeeriumilt oodatakse.
“Küll võiksime rääkida strateegiast, näiteks konkreetsete tööstussektorite, klastrite lõikes,” ütles Parts. “Võiks kutsuda ühise laua ümber mingi valdkonna ettevõtjad, et leida näiteks nende ühisosa, kaardistada eesmärgid jmt. Aga riigi tasandil mingi üldise programmi koostamisel poleks mingit tulemust. Uskuge mind, sel pole mõtet.”
Parts on seda meelt, et pole mõtet koostada mingit järjekordset pakki pabereid, panna sellele nimeks tööstuse strateegia või mida iganes, aga keegi seda niikuinii ei loe, ammugi nende järgi ei talita. See oleks tema meelest lihtsalt ressursi raiskamine.
“Aga kui ettevõtjad ikka väga soovivad, siis teeme ära!” läks minister hoogu. Hiljem lisas ta siiski, et riik ei saa firmadele ette dikteerida, kuidas täpselt nad peaksid oma äri ajama.
Juhan Parts ütles, et klassikalise tööstussektori panus SKPsse on meil muu maailmaga võrreldes piisav ja ka muud proportsioonid on päris head.
“Ma usun, et kõikidel meie tootmissektoritel on elujõud olemas ja ükski neist kusagile ei kao,” sõnas Parts. “Küll aga peab paranema nende investeerimis- ja ekspordivõimekus. Samuti peame panustama inseneriharidusele. Et huvi insenerikutse omandamise vastu suureneks, peab järele tulema nende erialade palgatase.”
Parts on seda meelt, et kaks spetsiifilist sektorit – puit ja põlevkivi – on valdkonnad, mille osas riik peaks võtma kindlad seisukohad, et see ressurss saaks senisest paremini kasutatud.
“Kuidas seda teha, peab veel natuke settima, aga see on vajadus,” rääkis minister. “Pean tunnistama, et ministeeriumil puuduvad praegu konkreetsed hoovad seda ressursikasutust kuidagi suunata. Samas me näeme, et see võiks olla efektiivsem.”
Suurinvesteeringu tegija sai tüssata. Haavapuidumassi tootva tehase Estonian Cell juhatuse liige Siiri Lahe ütles, et 153 miljoni euro suuruse investeeringu Eestisse toonud hoovad olid valitsuse kaks konkreetset lubadust – Eestis on olemas vajaminev puiduressurss ja Eestis on konkurentsivõimeline energia tariifisüsteem.
2006. aasta aprillis tööd alustanud Estonian Celli toodang läheb paberitööstuse tooraineks, kuid traditsioonilisest tselluloositööstusest eristab seda asjaolu, et puidumass saadakse haavapuidu mehaanilise töötlemise tulemusena. Tselluloosi toodetakse aga keemiliste protsesside tulemusena.
Estonian Cell on Eesti suurim elektritarbija, vajades 2% meie aastasest kogutarbimisest ja üks suuremaid gaasitarbijaid 15 miljoni kuupmeetriga. Lahe sõnul kulub elektri ja gaasiarvete tasumiseks aastas 20 miljonit eurot.
Suure energiatarbimise juures on ettevõtte tööviljakus Eesti üks kõrgemaid, moodustades 709 000 eurot töötaja kohta aastas. Estonian Cellis on ametis 85 inimest, neist enamik eri operatsioone juhtivad vahetustöötajad.
“Meil on tootmine täielikult automatiseeritud. Tehase põhitootmistsehhis ei tööta ühtegi inimest, protsessi juhitakse automaatika abil,” kinnitas Siiri Lahe.
Tegelikult on aga Estonian Cell üpris õnnetu, sest kasumis on oldud tegutsemise ajal vaid kahel aastal, viimati 2010.
Selle põhjustena toob Siiri Lahe välja ühelt poolt energiahinna pea kahekordistumise ettevõtte Eestis tegutsemise ajajooksul, teisalt on nõudlus paberi järele vähenenud ning suurenenud ka hinnasurve. Sestap ettevõtte kumulatiivne kahjum üha suureneb.
Et kehvast seisust välja tulla, paigutab omanik 17 miljonit eurot Estonian Celli päästmiseks, sellest 11 miljonit läheb reovee anaeroobse puhastusprotsessi rajamiseks, et toota kolmandik vajaminevast gaasist endale ise ja saavutada seal teatav kokkuhoid.
Halva käekäigu peapõhjusena peab Siiri Lahe siiski Eesti heitlikku majanduspoliitikat.
“Loomulikult nägi omanik ette elektritariifide tõusu, aga ta ei saanud kuidagi ette näha, et kehtestatakse näiteks elektriaktsiis, millise nullini alandamist lubab isegi ELi direktiiv. Või et seatakse sisse teistest riikidest kordades kõrgem taastuvenergia tasu,” nentis Lahe. “Ja nüüd oleme seisus, et säärane tootmine, millega tegeleb Estonian Cell, on Eestis miljoneid eurosid kallim kui näiteks Austrias.”
Juttu resümeerides märkis Siiri Lahe, et kasvõi Estonian Celli näite varal on riigi juhtidel põhjust hakata tõsiselt mõtlema tööstuspoliitika vajalikkuse peale, mille esimene eeldus on püüdlemine stabiilsema ärikeskkonna poole.
Kõrged keskkonnatasud pärsivad tootmist.
ASi Kunda Nordic Tsement juhataja Meelis Einstein märkis, et ehitusmaterjalide tootmine on hea ekspordivõimega, praegu läheb juba peaaegu pool üldse siinmail toodetust ekspordiks.
“Muidugi on siin omad valdkonnad, betoonimikseriga üle piiri ei lähe, aga üldine trend näitab meie sektori ekspordi kiiret kasvu,” selgitas Einstein.
Aga ka tema ei saa üle ega ümber heitlikust majanduspoliitikast, näiteks poliitilistes tõmbetuultes tõstetud keskkonnatasudest. Keskkonnatasude pidev tõus on tema sõnul meilt viinud viimased kergkruusa ja katusekivide tootmisüksused.
“Nii ongi Lõuna-Eestis juba mõttekam tuua kohapeal vajaminev liiv Lätist, sest sealt saab selle odavamalt kätte,” nentis Einstein. “Ka meie kaevandussektori ettevõtete maksukoormus kasvab pidevalt, kusjuures kõik need maksutõusud tulevad ootamatult, heal juhul saame pool aastat ette sellest teada. Oleks aga tarvis teada kümme, no heaküll, kasvõi viiski aastat ette.”
Einsteini sõnul on elektrienergia Eesti tööstusele kallim kui Skandinaavia tööstusele.
“Mis energiamajandusse puutub, siis ettevõtja ootus on, et riik vaatab üle võrgutasu, taastuvenergiatasu ja aktsiisimaksu, mis praegu on kordades kallimad võrreldes näiteks Rootsi ja Austriaga,” märkis ta.
Väärtusi tasub toota, mitte ümber jagada. Eesti suuruselt teise puidutööstusettevõtte Toftan juht Martin Arula tunnistas järgmist aastat prognoosides, et: “Ausalt, mina ei tea, ja … ajama ka ei hakka.”.
Nali naljaks, aga tegelikult on Martin Arula kõige suurem mure selles, et eesti inimene ei ole jõukas, aga mis veel hullem – ta pole ka töökas või on tema tööl vähe tulemust. St tänasele töösturile teevad muret ühiskondlikud hoiakud ja riiklik majandus-, sh tööstuspoliitika. Viimane võiks ulatuda aastani 2100.
“Inimesed võib jaotada kahte liiki: väärtuste loojad ja väärtuste ümberjagajad,” ütles Arula. “Nende suhe riigis on umbes 20%/80% ja siin on ka põhjus, miks esimesi ei kuulata – nad on selges vähemuses.”
Arula usub, et peame suurendama kasulikku eksporti ja vähendama rumalat ja kulutoovat importi. Ehk siis, peame saama riiki väärt raha, mis siia ka ringlema jääks.
“Peamine – me ei tohi soosida ümberjagamisel baseeruvat ettevõtlust, me peaksime näiteks riigihangetel eelistama kohalikke ettevõtteid,” tõdes ta. “Peame mõistma, et import on raha väljaviimine. Luksuse importimise katmine Eesti eksportivate ettevõtete tulu arvel on eriti kulukas ja toimub üldise jõukuse kasvu arvel.”
Tootmise võtmesõna saab olema logistika.
Raivo Vare märkis, et edukaid tööstusettevõtteid eristab hallist massist näiteks oskus ja julgus laieneda, konsolideerumine, pikaajaliste, mahule orienteeritud lepingute olemasolu, alternatiivide kaalumine, aga ka söakus vigu tunnistada ja vajadusel kannapöördeid ette võtta. Lisaks veel paindlikkus, kiire reaktsioon ja väledus.
Edukuse mõõdupuu on ka riskitaluvus, turuarengute mõistmine, ettenägemisoskus, koostöövõime, seda ka konkureerides, inimeste kompetentsuse ja tulemuslikkuse, aga ka enesearenduse motiveerimine, intelligentne müük, orienteeritus efektiivsusele ning innovaatiline kombineerimine – uuenduslembus. Vare on seda meelt, et senine suhtumine – kõikide konkureerimine kõikidega, on taandarengus. Selle asemele tuleb n-ö kombineeritud konkurents, selle näiteks on valdkonna- või tegevusala põhised klastrid.
“Aga kuidagi ei saa me mööda vaadata logistikast ja selle mõju üha suureneb. Ühel või teisel viisil on globaalselt juba kõik allhankes,” rääkis Vare. “Selle tõttu peavad logistiliste küsimuste ja tarneahelate teemadega tegelema kõik tootjad. Logistika osatähtsus ekspordi suurenemisse üha kasvab.”
Eesti edule pürgival tootjal soovitab Vare liikuda väärtusahelas ülespoole, toota paremini ja kasutada kohalikku ressurssi efektiivsemalt. Kõige selle juures peab arvestama, et Eesti tööstus on mõistetud olema ekspordisõltuv, konkurentsitingimused aga üha karmistuvad.
Madalseisust võidavad Eesti tootjad. ASi Estanc juhataja Vaido Palmik tõdes metallitööstuse praegust positsiooni iseloomustades, et asutakse suhtelises madalseisus.
See madalseis aga ergutab tootjat leidma uusi nutikaid lahendusi, tellijatel on samas aega otsida ja leida uusi tarnijaid.
“Energiasektori tellimustes on madalseisuhetk, aga kui keegijulgeb otsa lahti teha ja tellimused pääsevad liikuma, siis kindlasti eijää ka materjalimüüjad tukkuma – risk materjali hinnatõusule on täiesti arvestav,” iseloomustas Palmik olukorda. “Aga ma usun, et Eesti ettevõtted sellest madalseisust võidavad.”
Terasesektori ettevõtteid võiksid tema hinnangul aidata suured projektid õli- ja keemiatööstuses.
Järgmise aasta 1. juulil jõustub standard EN 1090, mis kehtestab CE-märgistuse teraskonstruktsioonidele (tornid, mastid, korstnad, sillad, ehituskonstruktsioonid jms). Palmik leiab, et see on eeliseks suurtele ja tugevatele ettevõtetele, aga ohuks väiksematele tegijatele.
“Ma usun, et töötajad hakkavad Soomest naasma, vähemalt – ajutiselt,” ütles ta. “Aga see toob omakorda kaasa surve palkade tõusuks.”
Tootmine muutub virtuaalselt juhitavaks.
OÜ Virtuaalettevõte looja ja arendusjuht Marko Kokla maalis kujuka pildi tulevikutehasest, mida saab põhimõtteliselt algusest lõpuni juhtida virtuaalselt, vajalik on vaid internetiühendusega arvuti ja vastav programm. Kokla üks argumentidest on, et kuna tootmine on muutunud juba niivõrd keeruliseks ja kiireks, ei suuda üks insener, pliiats käes, seda enam hallata, vähemalt efektiivselt mitte.
“Kui tööstuse automatiseerimine on juba ammune lugu, 1990ndad kuulusid digitaalse tootmise arendamisele, siis nüüd arendame juba intelligentset tootmist,” rääkis Kokla. “Viimane koosneb nutikatest tehnoloogiatest ning intelligentsetest tootmis- ja juhtimissüsteemidest. Meil on olemas tarkus ja kompetents, mis töötavad. Näiteks on juba praegu olemas robot, mida ei ole tarvis programmeerida. Igaüks, kes oskab käsitseda nutitelefoni, suudab ka selle roboti tööle panna.”
Kokla on veendunud, et tehast saab muuta ennast isejuhtivaks, sellele antakse ette töö, protsessikirjeldus, materjalikulu, isegi tulevikuprognoos. See kõik moodustabki tootmise intelligentse juhtimise. Selleks kasutatava tarkvara on tema sõnul teinud Eesti tipp-programmeerijad ja Kokla kinnitusel ei ole meil nii võimekaid tootmisjuhte, kes suudaks virtuaaltehasega konkureerida.
“Optimaalseimat lahendust kaasaegsele tööstusele inimene enam teha ei suuda, virtuaaltehase programm aga ei luba firmal minna vales suunas,” kirjeldas Kokla. “Praegu proovib paarkümmend ettevõtet oma toimimist virtuaalselt läbi mängida. Kui ma üldse ei magaks, suudaksime aastaga säärasel moel tootmise üle tuunida sajas firmas. Samas tuleb märkida, et IT ei tee asja ära, ettevõttesse on tarvis ka kompetentseid inimesi.”
Välisinvestor vajab arusaadavat lugu Eesti väärtustest
EASi juhatuse esimees Taavi Laur ütles, rääkides riigi rollist Eestisse välisinvesteeringute meelitamisel, et Eesti ülesanne on kõneleda lugu meist kui maailma parima ettevõtluskeskkonnaga riigist. Ja seda lugu on kõige õigem rääkida meie tublide ettevõtjate ja suurepärase ettevõtluskeskkonna kaudu.
Ka Ettevõtluse Arendamise SA (EAS) üks ülesannetest on riigi konkurentsivõime parandamine ja rahvusvaheliste suhete arendamine, selle lahutamatu osa on kohaliku ettevõtluse arengule kaasaaitamine.
“Ka EASi rahvusvahelistumise divisjoni eesmärk on rääkida lugu ehk me peame jõudma potentsiaalsete välisinvestoriteni ja suutma neile visualiseerida seda, mis meil on hästi,” märkis Laur. “Selleks on meil olemas välisesindustes spetsialistid, kelle ülesannete hulka kuuluvad mainekujundus, sihtriikides kontaktürituste korraldamine, info pakkumine Eesti ettevõtluskeskkonna ja ärivõimaluste kohta ning võimalike ja olemasolevate välisinvestoritega sidemete loomine ja hoidmine.”
Ta tõdes, et põhimõtteliselt on Eesti välismaiste investorite silmis heas positsioonis, aga sageli on häda selles, et meid ei märgata. Selleks, et tähelepanu tekkiks, peame endast rohkem piiri taga rääkima.
Lauri hinnangul on lugude rääkimise probleem sageli keelebarjäär – Saksamaa ärimees soovib saada ka näiteks asjaajamises, dokumentides jne kasutada saksa keelt. Ehk teisisõnu – lugu tuleb rääkida arusaadavas keeles, muidu läheb see kaduma.
“Me ei saa rääkimata jätta kitsaskohtades. Näiteks töötleva tööstuse ja teenuste sektoris on puudu 30 000 tehnoloogiliselt keeruka töö tegijat,” nentis Laur. “Siin on ka üleskutse ettevõtjatele – võtke sõna, rääkige oma vajadustest ja muredest.”
Teise probleemse teemana tõi Taavi Laur välja paljuräägitud tõsiasja, et tööstusvaldkonnas hariduse omandamine pole meie mail kuigi populaarne.