Puidukasutuse piiramisel väheneb puittoodete kliimakasu ja asendusefekt. Just puidust ehitised, mööbel, pakendid ja uued biopõhised tooted aitavad asendada materjale, mille tootmine on oluliselt süsinikumahukam, kirjutab Hardo Becker.
Euroopa Liit on seadnud endale ajaloolise ülesande saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. See tähendab, et peame järk-järgult lahti ütlema fossiilkütustest ja suure jalajäljega materjalidest ning asendama need taastuva ressursiga. Kui tahame fossiilse süsiniku asemel kasutada taastuvat süsinikku, siis lahendus on biomajandus, mille keskmes on puit.
Ometi on just maakasutussektor ja metsandus sattunud üha uute piirangute alla. Siit tekibki vastuolu, ühelt poolt räägime vajadusest arendada biomajandust, teisalt piirame järjest enam selle peamist eeldust ehk kestlikult majandatud metsa ja puidu kättesaadavust. Kas me soovime kliimat päästa tegelike lahendustega või pelgalt paberil eksisteerivate numbritega, mis eiravad nii loodusseadusi kui ka majandusloogikat?
Olen juhtinud tähelepanu, et Euroopa metsad on jõudmas süsinikuvaru küllastumiseni. Samal ajal suureneb kliimamuutustest tulenev metsakahjustuste risk. Ka Euroopa keskkonnaagentuuri analüüsid viitavad, et LULUCF ehk maakasutuse ja metsanduse süsinikuarvestuse eesmärkide saavutamine kavandatud mahus on muutumas järjest ebatõenäolisemaks.
Värske teadusuuring “EU policy on forest carbon sinks revisited” kinnitab sama murettekitavat suunda. Uuringus märgitakse, et Euroopa Liidu poliitika, mis keskendub peamiselt metsa süsinikuvaru suurendamisele raiete piiramise kaudu, võib pikas plaanis anda hoopis vastupidise tulemuse. Kui piirame puidukasutust, ei kao ühiskonna vajadus materjalide järele. Siis tuleb puitu asendada betooni, terase, plasti või muu fossiilse ja süsinikumahuka alternatiiviga.
Mõtlemapanev on ka see, et uuringu järgi võib sellisel moel “säästetud” CO₂ tonn maksma minna üle 700 euro. See on kordades kallim kui CO₂ tonni hind heitkogustega kauplemise süsteemis. Kui lisada, et raiemahu vähendamine Euroopas võib suurendada raiet väljaspool Euroopat, siis pole selline muutus kliima seisukohalt päriselt positiivne, me liigutame probleemi lihtsalt mujale.
Puidukasutuse piiramisel väheneb puittoodete kliimakasu ja asendusefekt. Just puidust ehitised, mööbel, pakendid ja uued biopõhised tooted aitavad asendada materjale, mille tootmine on oluliselt süsinikumahukam.
Euroopa Liidu biomajanduse strateegia rõhutab, et biomajandus on Euroopa rohelise kokkuleppe keskne sammas. Strateegia järgi on taastuvate bioloogiliste ressursside, sealhulgas puidu, kasutamine vältimatu, et asendada fossiilset tooret ja tugevdada Euroopa strateegilist autonoomiat. Seda arusaamatum on Eestis juba pikemat aega kestnud äge võitlus puidusektori vastu, kuigi puidusektor peaks tegelikult olema osa lahendusest.
Juba praegu on Eesti metsa- ja puidusektori roll vägagi kaalukas. “Eesti metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku analüüsi” kohaselt on tegemist ühe olulisema väliskaubanduse tasakaalustaja ja regionaalse tööhõive tagajaga.
Analüüs toob välja ka selge seose ressursside kättesaadavuse ja sektori arengu vahel. Pilt on aga tegelikult veel laiem. Piirates metsade majandamist ja puidu kättesaadavust vähendame Eesti võimekust investeerida biomajandusse, rohelisemale majandusele üleminekusse ja innovatsiooni.
Mets on dünaamiline süsteem, mis vajab tarka ja aktiivset majandamist, et säilitada oma elujõud ja kliimakasu. Puit vajab kasutusse võtmist, puidutööstus arengut ja biomajandus rakendamist.
