Mets ja puidu olemasolu on üks viimaseid reaalseid konkurentsieeliseid, mida Eesti ettevõtluskeskkond selles tööstusharus veel pakkuda suudab, kirjutab Henrik Välja.
IT-sektori ettevõtjate pöördumises, milles avaldati soovi peatada metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatused, tõstatatakse õigesti küsimus, millist majandusmudelit me Eestis ehitada tahame ja kuidas rohkem väärtust kohalikule toorainele luua. Paraku ei pea me arutlema selle üle, millist majandusmudelit me tahame, vaid selle üle, millist majandusmudelit me omale lubada saame.
Eesti metsa- ja puidusektor ei räägi palkide eksportimisest või odavast toorainest. Sektor ehitab biomajandust ehk majandusmudelit, mis põhineb taastuvatel ressurssidel, kohalikul väärindamisel ja pikaajalisel toimepidevusel.
Eesmärk on puitu võimalikult suures mahus Eestis kohapeal väärindada, toota kõrgema lisandväärtusega materjale, ehitustooteid, keemiatooteid ja tulevikus ka uusi biopõhiseid lahendusi, millel on ühtaegu nii majanduslik kui ka kliimapoliitiline väärtus.
See tähendab hästi tasustatud töökohti väljaspool Tallinna ja Tartut ehk investeeringuid piirkondadesse, kus alternatiive napib. Samuti tähendab see maksutulu ja ekspordivõimekust ajal, mil Eesti majandus on mitu aastat järjest vindunud.
Paraku on just see areng takerdunud Eesti ettevõtluskeskkonna nõrkuste taha. Pärast Venemaa alustatud sõda Ukrainas on Eesti muutunud Euroopa ääremaaks, logistiliselt kallimaks ja investoritele riskantsemaks piirkonnaks. Meie inflatsioon on olnud kiirem kui paljudes teistes Euroopa riikides, mis on viinud üles kulubaasi. Eesti konkurentsivõime on langenud ning küsimus, millele Eesti majandus üldse tulevikus toetuda saab, ei ole enam teoreetiline.
Meil on targad inimesed. Meil on loodusressursid, veidi viljakat mulda, mille peal kasvatada toitu ja puitu. Mets ja puidu olemasolu on üks viimaseid reaalseid konkurentsieeliseid, mida Eesti ettevõtluskeskkond selles tööstusharus veel pakkuda suudab.
Samal ajal on Eesti väiksus juba iseenesest takistus kapitalimahukate ja innovaatiliste tehnoloogiate kasutuselevõtul. Kui sellele lisandub aastatepikkune ebakindlus metsamajanduse tuleviku ümber, külmuvad ka investeeringud traditsioonilisematesse tootmissuundadesse. Kapital ei lähe sinna, kus puudub kindlus tooraine, regulatsioonide ja poliitiliste otsuste suhtes.
Seetõttu on arusaamatu ja võhiklik käsitlus, nagu võiks metsamajandus tegutseda väljaspool tavapäraseid majandusreegleid ja rahvusvahelist konkurentsi. Iga täiendav piirang, mis vähendab metsamajanduse efektiivsust, tähendab tegelikkuses väiksemat lisandväärtust, väiksemat investeerimisvõimet ja väiksemat konkurentsivõimet.
See tähendab eemaldumist eesmärgist jõuda Euroopa Liidu keskmise lisandväärtuseni inimese kohta. Seda kõike ajal, mil Eesti majandus kiratseb ning riigieelarve on sügavas puudujäägis. Niigi on meil lähiriikidega võrreldes juba oluliselt rangemad piirangud metsanduses ja ulatuslikumad looduskaitsealad.
Metsa- ja puidusektor tahab stabiilseid reegleid ja võimalust arendada rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist ning innovaatilist biomajandust, mis toetab Eesti majandust ja toimepidevust. Peame otsustama, kas Eesti soovib luua rohkem väärtust siin kohapeal, või lepime järjest kahaneva tööstusbaasiga.
On vähe asju, mida ebakindlust täis maailmas Eesti valitsus ettevõtete kindlustunde parandamiseks teha saab, kuid konkreetsed otsused keerulistes küsimustes on see, mida Eesti ettevõtluskeskkond vajab.
