Valitsus on lubanud sel aastal kinnitada looduse taastamise kava, mille hind ulatub 2050. aastaks üle nelja miljardi euro. Mida kava majandusele ja maaomanikele tähendab, seda riik alles hindab, aga see peaks olema teada enne otsustamist, mitte pärast, kirjutab Kati Rostfeldt.
Looduse taastamise kava koostamise kohustus tuleneb 2024. aastal vastu võetud Euroopa Liidu looduse taastamise määrusest. Iga liikmesriik peab kirja panema, milliseid kahjustatud elupaiku, kus, millal ja mille eest taastab.
Eesti kava tööversioon, mida kliimaministeerium septembris tutvustas, sisaldab 36 meedet alates soode veerežiimi taastamisest ja pärandniitude hooldusest kuni paisude avamiseni kaladele. Aastani 2030 on kava hinnanguline maksumus üle 948 miljoni euro, aastatel 2031–2050 lisandub esialgse hinnangu järgi veel umbes 3,7 miljardit eurot.
Esindan tööandjaid kava koostamise juhtkomisjonis. Ettevõtjad on seal algusest peale küsinud kolme asja: mis kasu iga plaanitud tegevus loodusele toob, palju see maksab ja kuidas mõjutab majandust? Ammendavat vastust ei ole me siiani saanud. Mõjude hindamisega pole veel alustatutki ja kliimaministeerium plaanib viia kava valitsusse esialgsete mõjuhinnangute põhjal, sest põhjalikumaks tööks enam aega ei ole.
See on asjade tegemise vale järjekord. Mõjuanalüüsi mõte on, et selle tulemuste põhjal saaks meetmeid muuta, asendada või välja jätta. Kui analüüs jõuab otsustajateni alles siis, kui valikud on sisuliselt tehtud, jääb see formaalsuseks. Tööandjate keskliit hoiatas koos teiste ettevõtjaid ja maaomanikke esindavate organisatsioonidega juba suvel, et põhjalikuks mõjuanalüüsiks on kavandatud ebarealistlikult vähe aega. Nüüd on seda aega veelgi vähem.
Võib tunduda, et see kava ja sellega seonduv on metsaomanike ja põllumeeste mure. Tegelikult puudutab kava iga maksumaksjat nii maksumaksja, töötaja kui ka kohaliku teenuste kasutajana. Näiteks, kui riigimetsast jõuab turule vähem puitu, tunnevad seda kohalikud tootjad ning nende kaudu töökohad ja eksport, kõige valusamalt seal, kus tööandjaid on niigi vähe.
Looduse taastamise kavaga kaasnevaid pikaajalisi finantskohustusi tuleb ühiskonnas kaaluda koos hariduse, tervishoiu ja julgeoleku vajadustega, mitte neist eraldi.
Teine küsimus on raha. Kava tööversiooni järgi on aastate 2024–2030 kuludest kaetud umbes 575 miljonit eurot. Ligikaudu 374 miljonile eurole tuleb raha alles leida, suures osas Euroopa Liidu järgmisest eelarvest, mille üle alles käivad läbirääkimised.
Pärast 2030. aastat vajaminevad miljardid eurod on veelgi ebakindlamad. Lisaks sisaldab 948 miljonit ka juba käimasolevaid tegevusi, mistõttu kavast ei selgu, kui suur osa sellest on päriselt uus kulu. Enamik tegevusi ei lõpe taastamistööga: neile järgnevad aastatepikkune hooldus, seire ja hüvitised.
Ebaselgus nörritab ja peletab investeeringuid
Keegi ei eelda, et 2050. aastani ulatuv rahastus oleks praegu lõplikult paigas, kuid kaval peab olema usutav rahastamisplaan. Kui loodetud eurotoetus jääb tulemata, peab ette teada olema, kuidas muutub tegevuste maht, ajastus või viis. Kui raha jääb puudu, ei tohi arvet vaikselt maaomaniku, ettevõtja või omavalitsuse kaela lükata.
Kliimaministeerium rõhutab, et kava keskmes on toetused ja hüvitised maaomanikele, mitte keelud, ning et eraomanikul on osalemine vabatahtlik. See on õige suund.
Toetus, millele pole rahastust tagatud, on maaomaniku jaoks siiski pelgalt lubadus. Näiteks metsaomanik, kelle naaberalal suletakse kraavid ja kelle mets muutub selle tõttu märjemaks, peab enne teadma, millistel tingimustel ta osaleb, milline tulu tal saamata jääb ja kes selle hüvitab. Praegu pole seda lahti kirjutatud. Ebaselge lubadus ei too vabatahtlikke panustajaid juurde, vaid peletab neid eemale ning pidurdab ka investeeringuid.
See ei tähenda, et looduse taastamine oleks tarbetu. Puhas vesi, viljakas muld ja terve mets on ka ettevõtjatele tootmise alus. Määruse täitmine on Eesti kohustus ning venitamisel on samuti hind. Just seetõttu tuleb iga euro suunata sinna, kus see annab loodusele kõige rohkem kasu.
Selleks peame teadma, mida raha eest saame. Taastatud hektarite arv näitab tehtud töö mahtu, kuid mitte seda, kas looduse seisund paranes. Iga olulise meetme juures peab olema tõenduspõhiselt põhjendatud oodatav tulemus ja võrdlus alternatiividega, et leida lahendus, mis annab sama kasu väiksema kulu ja väiksema mõjuga konkurentsivõimele.
Tasub vaadata ka naabreid. Kui Eesti ettevõtetele seatavad kulud ja piirangud on suuremad kui Soomes või Lätis, mõjutab see otseselt seda, kuhu investeeritakse.
Läbi kaalumata tegevused jäägu kavast välja
Seepärast soovitavad ettevõtjad, et kui mõne meetme mõju ei ole detsembriks piisavalt hinnatud, jäetakse see valitsusele esitatavast kavast välja ja selle üle otsustatakse hiljem. Aega selleks on.
Kui tegevustele katteallikaid ei ole, tuleb kavas selgelt kinnitada põhimõte, et praegustest tegevustest rohkem tehakse vaid juhul, kui eelarve seda võimaldab. Euroopa Komisjonile esitatakse selle aasta lõpus kava esialgne versioon, lõplik kava tuleb esitada alles 2027. aasta 1. septembriks. Vahepealset aega saab kasutada selleks, et meetmeid põhjalikult analüüsida enne, kui neist saavad kohustused.
Valitsus on lubanud, et kava saab olema Eestile jõukohane. Seda lubadust saab kontrollida sel viisil, et jõukohasus tuleb tõendada enne kohustuste võtmist, mitte pärast seda.
